Ühiskonna digitaristu

Riikide digitaalne suveräänsus, Eesti järgmine digihüpe ja kohalik teostus

Tarkvara on saanud ühiskonna nähtamatuks taristuks. Raha, side, ettevõtlus, haridus, tervishoid ja avalikud teenused sõltuvad järjest rohkem süsteemidest, mille olemasolu märkame sageli alles siis, kui midagi ei tööta. Tehisaru viib selle muutuse järgmisse etappi: tarkvara ei ole enam ainult inimese kasutatav tööriist, vaid hakkab üha rohkem ise looma, andmeid töötlema, teiste süsteemidega suhtlema ja inimese või organisatsiooni nimel tegutsema. Sellega muutub ka küsimus, mida digitaristult ootame. Kiiruse, mugavuse ja tavapärase turvalisuse kõrval muutuvad järjest olulisemaks kontroll, suveräänsus ja võimalus tõendada, mida süsteem tegelikult teeb.

EFTI allikas „Krüptopilv: ICP kui pilveprotokoll ja Interneti järgmine tarkvaraalus” vaatleb selle muutuse tehnilist vundamenti ning selgitab, miks Internet Computer Protocoli ehk ICP-d saab käsitleda tervikliku pilveprotokollina.[1] Käesolev käsitlus liigub teadlikult ühe kihi edasi. Siin ei ole keskne küsimus enam selles, kuidas ICP tehniliselt töötab, vaid mida selline alus võimaldab ühiskonnal ehitada. Vaade liigub globaalselt riikide juurde, sealt Eesti digiriigi järgmise võimaliku arengukihini ning lõpuks kohaliku kogukonna ja inimese tasandile. Need ei ole kolm eraldiseisvat maailma, vaid ühe digitaalse süsteemi eri mõõtkavad.

Uus digitaalne suveräänsus

Pilvandmetöötlus on muutnud tarkvara loomise erakordselt võimsaks ja kättesaadavaks. Ettevõte, kool või riigiasutus ei pea enam ehitama oma andmekeskust, vaid saab kasutada valmis arvutusvõimsust, andmebaase, identiteediteenuseid ja kümneid teisi infrastruktuurikihte. Selle mugavuse teine pool on järjest sügavam sõltuvus vähestest suurtest pilvepakkujatest, nende tehnoloogilisest tarneahelast, administraatoritest ja jurisdiktsioonist. Organisatsioon võib omada oma andmeid ja tarkvara, kuid oluline osa sellest, mis neid tegelikult töös hoiab, jääb tema otsese kontrolli alt välja.

Riikide jaoks muutub küsimus eriti teravaks, sest digitaristu on saanud osaks riigi enda toimevõimest. Digitaalne suveräänsus ei tähenda seetõttu ainult seda, et server paikneb oma riigi territooriumil või andmeid hoitakse Euroopa Liidus. Sama oluline on, kes juhib infrastruktuuri, kellel on võime süsteemi muuta, millest sõltuvad võtmed ja ligipääsud ning kui palju toetub kriitilise tarkvara korrektne toimimine mõne üksiku operaatori või administraatori usaldamisele. AI lisab sellele uue mõõtme: kui tarkvara hakkab järjest iseseisvamalt tegutsema, kasvab koos tema võimekusega vajadus määrata, mida ta teha tohib, ning hiljem kontrollida, mida ta tegelikult tegi.

Selles kontekstis muutub ICP ühiskondlikult huvitavaks. Krüptograafiline arvutus ei piirdu siin varade ja tehingutega, vaid sama protokolli peal saab töötada terve rakendus koos loogika, andmete, identiteedi ja kasutajale nähtava veebikihiga. 2026. aastal lisandus sellele Cloud Engine ehk pilvemootor: ICP privaatse alamvõrgu mudel, mille puhul saab organisatsioon ise valida alusmasinad, nende operaatorid, geograafilise paiknemise ja replikatsiooni taseme, samal ajal kui rakendused töötavad sama ICP tarkvaramudeli peal.[2] Füüsiline taristu võib seega olla konkreetse riigi või organisatsiooni kontrolli all, ilma et selle peale ehitataks lihtsalt järjekordset tavapärast serveriparki.

Pilvemootor ei ole uus protokoll ICP kõrval, vaid sama protokolli teine kasutusviis. Avalik Internet Computer on jagatud üleilmne arvutuskeskkond, kuhu saab igaüks tarkvara paigaldada ning kus kasutatud arvutus-, salvestus- ja võrguresursside eest tasutakse tsüklites.[2] Pilvemootor on seevastu ühe omaniku jaoks eraldatud osa samast protokollist. Tarkvara jaoks jääb alles kanistrite mudel, replikeeritud täitmine ja konsensus, kuid infrastruktuuri füüsilise koosseisu ning asukoha saab kujundada konkreetse vajaduse järgi.

Avalik Interneti pilv ja privaatne pilvemootor

See eristus laiendab märgatavalt seda, millist tarkvara saab sama arhitektuuri peale ehitada. Avalik ICP võrk sobib hästi veebilehtede, avalike teenuste, kogukondade, rahakottide, SaaS-rakenduste ja paljude teiste süsteemide jaoks, millel pole põhjust omada eraldi füüsilist infrastruktuuri. ICP ise kirjeldab seda vaikimisi madala kuluga jagatud majutusena ning avalikud rakendusalamvõrgud töötavad kasutuspõhise tsüklisüsteemiga.[2] Rakenduse avalikul võrgul töötamine ei tähenda seejuures, et kõik tema andmed oleksid automaatselt kõigile loetavad: kanistri sisemine olek on isoleeritud ning rakendus saab ise kontrollida, kellele millised funktsioonid avatakse.[3]

Kõik tarkvara ei sobitu siiski sama mudeliga. Mõni süsteem vajab kindlat andmete paiknemist, konkreetseid operaatoritest koosnevaid sõlmi, eraldi ressursse või rangemat kontrolli selle üle, millises keskkonnas tema olekut töödeldakse. Teisel juhul võib küsimus olla lihtsalt mahus: suure andmehulga ja paljude omavahel suhtlevate teenuste puhul võib kasutuspõhine arvestus olla vähem loomulik kui enda jaoks eraldatud arvutusvõimsuse kasutamine. Standardse avaliku rakendusalamvõrgu puhul tuleb tundlike andmete korral arvestada ka sellega, et sõlmeoperaatorite suhtes ei taga protokoll praegu vaikimisi mälu täielikku konfidentsiaalsust.[3] Selliste vajaduste jaoks avab pilvemootor sama protokolli teise poole.

Praeguse pilvemootori tehnilise mudeli järgi ei pea selle peal töötavad kanistrid ise tsükleid hoidma. Pilvemootori sisene arvutus, andmete talletamine, kanistritevaheline sõnumivahetus ja otsesed HTTPS-väljakutsed on CloudEngine alamvõrgu kulugraafikus nullhinnaga. See ei tähenda piiramatut ega tasuta infrastruktuuri: arvutus- ja salvestusvõime on endiselt piiratud valitud sõlmede füüsilise mahuga ning tasuda tuleb pilvemootori enda infrastruktuuri ja operaatorite eest. Eraldi jäävad ka teatud avaliku ICP võrgu teenused, mis ise nõuavad tsükleid ning mille kasutamiseks läheb pilvemootorist vaja tasulise avaliku võrgu poolel töötavat vahendajat.[4]

See muudab aga tarkvara majanduslikku loogikat. Avalikus Interneti pilves kasutatakse ühist ressurssi ning makstakse kasutuse järgi; privaatses pilvemootoris on põhirõhk enda valitud arvutusvõimsusel ning pilvemootori sees ei pea iga andmebaidi, sisemise sõnumi või rakenduse komponendi suhtlust eraldi tsüklites mõõtma. Eriti tähenduslik võib see olla suurtele mitmekanistrilistele süsteemidele, mahukale püsiandmele ja rakendustele, kus paljud tarkvarakomponendid omavahel pidevalt suhtlevad. Pilvemootoril saab samal ajal valida, milliseid teenuseid laiemale võrgule avada, mistõttu „privaatne” ei pea tähendama ülejäänud Internetist eraldatud süsteemi.[4]

Nii tekib ühe protokolli sees üsna avar kasutusruum. Avalik Interneti pilv võimaldab lihtsalt ja väikese algbarjääriga ehitada üleilmseid teenuseid, privaatne pilvemootor lisab võimaluse liikuda suuremate, tundlikumate, reguleeritumate või kindlat infrastruktuurikontrolli vajavate süsteemideni. Arendaja ei pea nende kahe maailma vahel tingimata vahetama kogu tarkvaramudelit. See on oluline samm, kui pilveprotokolli eesmärk on teenindada mitte ainult avalikke veebirakendusi, vaid laiemat osa ühiskonna tarkvarast.

Ühest protokollist paljude suveräänsete keskkondadeni

Sellest on välja kasvanud ka väljend Internet Computer for Nations. Seda ei ole mõistlik tõlgendada nii, nagu oleks ICP eeskätt riikidele loodud tehnoloogia. Samal alusel saavad ehitada ettevõtted, ülikoolid, arendajad, kogukonnad ja üksikisikud. Riik on pigem üks kõige nõudlikumaid proovikive, sest seal kohtuvad korraga õigusruum, andmete paiknemine, küberturvalisus, pikaajaline sõltumatus ja kõrged nõuded avalikule usaldusele. Kui sama tehnoloogiline alus suudab olla tähenduslik sellel tasandil, näitab see tema võimalikku ulatust ka mujal ühiskonnas.

Praegu on kõige nähtavam riiklik näide Pakistan. Pakistan Digital Authority ja DFINITY sõlmisid 2026. aasta veebruaris koostööleppe, mille keskmes on Pakistanile pühendatud ICP infrastruktuur, tundlike andmete riigis hoidmine, AI-valmis avalik tarkvara ning riikliku sõnumirakenduse piloot. Koostöö hõlmab ka kohaliku arendusvõime kasvatamist valitsuses, hariduses ja ettevõtluses.[5] Samal ajal arendab Pakistan paralleelselt tavapärast riigipilve, kõrge jõudlusega AI-arvutustaristut, identiteedi- ja andmevahetuslahendusi, mis näitab hästi, et digitaalset suveräänsust ei käsitleta ühe tehnoloogia valimisena kõige jaoks.[6]

Teistsuguse näite annab Šveitsis tegutsev Swiss Subnet, mis asetab keskmesse kohaliku jurisdiktsiooni, operaatorid, andmete paiknemise ja verifitseeritava täitmise. Selle praegune suund on suunatud eelkõige reguleeritud, tundlikele ja missioonikriitilistele ettevõtte- ning avaliku sektori töökoormustele.[7] Pakistan ja Šveits tulevad väga erinevast lähtekohast, kuid mõlemad näitavad sama laiemat küsimust: kas avatud üleilmse arvutusprotokolli peale saab ehitada keskkondi, mille füüsiline ja juriidiline kontroll jääb kohalikuks.

Ka UNDP koostöö DFINITYga annab sellele arengule rahvusvahelise mõõtme. Juba 2024. aastal kasutati ICP-d Universal Trusted Credentials algatuse prototüübis Kambodžas, kus eesmärk oli luua väikestele ja keskmistele ettevõtetele usaldusväärne digitaalsete tõendite infrastruktuur.[8] 2026. aastal kirjeldab Internet Computer UNDP-ga tehtavat koostööd juba pilvemootorite, AI-põhise tarkvara ja avaliku sektori pilootide kaudu eri riigikontorites, valitsustes ja kodanikuühiskonna organisatsioonides.[2] Need näited ei moodusta veel üht valmis globaalset mudelit, kuid annavad märku, et suveräänset arvutust hakatakse järjest enam uurima päris institutsionaalse infrastruktuurina.

Siit tekib küsimus, mis ulatub ICP-st endast kaugemale. Digitaalne suveräänsus ei pea tähendama seda, et iga riik ehitab endale suletud tehnoloogilise saare, nagu globaalne infrastruktuur ei pea tähendama üht keskset süsteemi. Internet sai universaalseks tänu ühistele protokollidele, mille kaudu saavad väga erinevad sõltumatud võrgud omavahel suhelda. Sarnane loogika arvutuse tasandil avab võimaluse, et sama avatud protokoll töötab eri jurisdiktsioonides, erinevate operaatorite ja erinevate eesmärkidega keskkondades. Globaalne ei pea tähendama tsentraalset ning suveräänne ei pea tähendama suletut.

Eesti järgmine digihüpe

Eesti lähtekoht on paljudest teistest riikidest erinev, sest meil ei ole vaja kõigepealt digiriiki üles ehitada. Digitaalne identiteet, allkirjastamine, registrid, X-tee ja pikk avalike e-teenuste ajalugu moodustavad juba tugeva digitaalse usaldusruumi. X-tee on siin eriti oluline näide: selle eesmärk ei ole koondada kõiki riigi andmeid ühte keskusesse, vaid võimaldada sõltumatutel infosüsteemidel turvaliselt ja standardiseeritult suhelda. Andmed jäävad teenusepakkuja kontrolli alla ning infosüsteemi enda arhitektuuri valik ei sõltu X-teest.[9] Eesti digiriigi tugevus on seega algusest peale olnud paljude iseseisvate osade koostöö, mitte ühe suure keskse süsteemi rajamine.

AI-ajastu asetab selle küpse digiriigi ette järgmise küsimuse. Eesti.ai koondab 2026. aastal viisteist suure mõjuga algatust hariduse, tervishoiu, ettevõtluse, avaliku sektori ja AI-taristu valdkonnas. Üks neist uurib otseselt Eesti AI-arvutustaristu vajadust ning toob välja, et järgmise põlvkonna digiteenuste arendamiseks ja haldamiseks vajaliku kodumaise arvutusvõime maht vajab eraldi hindamist ja arendamist.[10] See muudab digitaalse suveräänsuse Eestis väga praktiliseks küsimuseks: millist arvutusvõimet on mõistlik omada kohapeal, mida kasutada rahvusvahelisest pilvest ning millistel juhtudel on vaja veel teistsugust arhitektuuri.

Veel tähenduslikum on AI-agentidele digitaalse identiteedi loomise suund. Eesti otsustas 2026. aasta juunis liikuda edasi lahendusega, mis võimaldaks tulevikus tehisarul tegutseda inimese, ettevõtte või asutuse nimel selgelt määratud õiguste piires ning kontrollitavalt ja auditeeritavalt.[11] See on loomulik jätk Eesti senisele digiloole, kuid toob kaasa ka uue arhitektuurilise küsimuse. Digitaalne identiteet aitab tõendada, kes inimene on, X-tee aitab süsteemidel turvaliselt suhelda ning agendi identiteet saab määrata, kelle nimel tarkvara tegutseb. Järgmine küsimus on, kuidas muuta usaldusväärseks ja kontrollitavaks tarkvara enda tegevus.

See haakub ka Eesti küberturvalisuse suunaga. Riiklik küberstrateegia 2024–2030 seab eesmärgiks turvalise, usaldusväärse ja küberohtudele vastupidava küberruumi, samal ajal kui RIA strateegia 2026–2030 rõhutab ühtset digiarhitektuuri, koosvõimelisi lahendusi, teenuste vastupidavust ja digitaalse iseseisvuse tugevdamist.[12] Traditsiooniline küberturvalisus jääb siin vältimatuks: võrke ja masinaid tuleb kaitsta, ligipääse hallata, tarkvara auditeerida ning intsidentidele reageerida. Verifitseeritav arvutus ei asenda neid kihte, vaid võib lisada teistsuguse garantii kohtades, kus eriti oluline on vähendada sõltuvust üksiku masina, administraatori või pilveoperaatori korrektsest käitumisest.

Eesti võimalus ei ole seetõttu olemasolevat digiriiki mõne uue tehnoloogia peale ümber ehitada. Palju huvitavam on küsida, kus saab uus kiht olemasolevat arhitektuuri täiendada. X-tee võib jätkuvalt ühendada infosüsteeme ja vahendada andmeid, tavapärane pilv majutada olemasolevaid süsteeme ning GPU-taristu teenindada suuri AI-mudeleid. Verifitseeritav arvutuskiht võib olla väärtuslik seal, kus kaalul on digitaalsed volitused ja võtmed, AI-agentide kriitilised tegevused, autoriteetne digitaalne olek, tarkvaraväljalasked või muud protsessid, mille puhul tahame lisaks heale turvakorraldusele saada tugevama tehnilise garantii selle kohta, mis süsteemis toimus.

Selles tähenduses võiks Eesti järgmine digihüpe liikuda turvalisest digiriigist järjest verifitseeritavama digiriigi poole. See ei ole valmis riiklik arhitektuur ega väide, et kõik süsteemid peaksid selliseks muutuma. Pigem on see uurimisküsimus, mida Eesti on erakordselt heas positsioonis küsima, sest meil on juba tugev alus ning piisavalt küps digiriik, et keskenduda mitte enam ainult digitaliseerimisele, vaid usaldusmudeli järgmisele kihile.

subnet.ee kui Eesti piloot

EFTI on loonud selle võimaluse praktiliseks uurimiseks subnet.ee kontseptsiooni. Praegu on see esmane uurimis- ja piloodisuund, mitte valmis riiklik infrastruktuur. Mõte on uurida, milline võiks välja näha Eestis paiknev ja kohalike osapoolte juhitud ICP pilvemootor ning mida oleks sellise keskkonna peal päriselt mõistlik ehitada. Kontseptsioon ühendab kohaliku kontrolli füüsilise taristu üle, ICP pilveprotokolli ning verifitseeritava täisstack-tarkvara üheks tervikuks.[13]

Selle erinevus tavapärasest „oma pilve” ideest on oluline. Serverite Eestisse paigutamine annab kontrolli nende füüsilise asukoha ja operaatori üle, kuid ei muuda veel rakenduse enda usaldusmudelit. Pilvemootori puhul töötab valitud infrastruktuuril ICP protokoll, mis seob eraldi masinad üheks replikeeritud arvutuskeskkonnaks. Rakendused saavad kasutada sama kanistrimudelit nagu avalikul Internet Computeril, samal ajal kui infrastruktuuri paiknemise, operaatorite ja replikatsiooni saab kujundada konkreetse keskkonna vajaduste järgi.

Pilvemootori majanduslik mudel muudab subnet.ee võimaluse eriti huvitavaks ka rakenduste poolelt. Kui praeguse tehnilise mudeli järgi ei mõõdeta pilvemootori sisest salvestust ja kanistritevahelist suhtlust tsüklites, saab samale taristule ehitada ka süsteeme, mille andmemaht ja sisemine liiklus oleksid avalikus kasutuspõhises võrgus teistsuguse kulustruktuuriga.[4] See ei ole ainult kuluküsimus. Oma pilvemootor võimaldab valida ka sõlmede füüsilise paiknemise ja operaatorid ning otsustada, millised teenused ühendatakse avaliku võrguga. Nii laieneb sama pilveprotokoll tarkvarale, mille puhul jagatud avalik võrk ei pruugi mahu, jurisdiktsiooni, andmete tundlikkuse või organisatsiooni enda kontrollivajaduse tõttu olla loomulik valik.

subnet.ee eesmärk ei ole ehitada Eestile eraldatud Internetti ega konkureerida olemasoleva riigipilvega. Selle väärtus oleks pigem laborina, kus saab uurida, kuidas globaalne avatud protokoll ja kohalik digitaalne suveräänsus saavad teineteist täiendada. Seal saaks päris rakenduste kaudu katsetada integratsiooni X-tee ja olemasolevate infosüsteemidega, uurida võimalikke operaatorimudeleid ning hinnata, millistes kasutusjuhtudes annab verifitseeritav täitmine tegeliku eelise. Piloodi mõte ei ole ette ära tõestada, et vastus peab olema ICP, vaid ehitada piisavalt, et tehnoloogilist võimalust saaks hinnata töötava süsteemi, mitte ainult arhitektuurijoonise põhjal.

See teeb subnet.ee-st ühe võimaliku silla globaalse ja Eesti tasandi vahel. Pakistan näitab, kuidas suveräänne ICP infrastruktuur võib olla osa suure riigi digitaristu ehitamisest, Šveits seob sarnase suuna jurisdiktsiooni ja institutsionaalse kasutusega ning Eesti saab uurida, kuidas verifitseeritav arvutus sobitub juba väga küpse digiriigi olemasolevate kihtidega. Just erinevad kohalikud lahendused aitavad lõpuks näha, milline osa uuest mudelist on universaalne ja milline peabki jääma iga ühiskonna enda kujundada.

Kohalik teostus: Tark Türi

Kui vaade jääks riiklikule tasandile, jääks ühiskonna digitaristu mõttest siiski oluline osa puudu. Tehnoloogia väärtus jõuab lõpuks inimeseni kooli, ettevõtte, organisatsiooni, omavalitsuse ja kogukonna kaudu. AI muudab selle tasandi eriti huvitavaks, sest tarkvara loomise tehniline barjäär langeb kiiresti. Hea süsteemi ehitamine vajab endiselt probleemi mõistmist, arhitektuuri ja vastutust, kuid järjest vähem on põhjust, miks iga kohalik vajadus peaks ootama suure platvormi, riigihanke või rahvusvahelise tehnoloogiaettevõtte lahendust.

EFTI üheks kohaliku tasandi suunaks on Tark Türi, kohaliku kogukonna digitaalne koostööruum, mis ühendab inimesed, teadmised, arutelud ja algatused. Selle lähtekoht on Türi linn ja vald, kuid põhimõte ise ei ole Türiga piiratud. Igal kogukonnal võiks olla võimalus kujundada digitaalset ruumi, kus kohalik teadmine ei kao sotsiaalmeedia voogu, vaid koguneb, seostub ja muutub järk-järgult ühise tegutsemise aluseks. See on katse küsida kohalikul tasandil sama küsimust, mida digitaalne suveräänsus küsib riigi tasandil: kui suur osa oma digitaalsest ruumist võiks olla meie endi kujundatud ja meie vajadustest lähtuv?

Tark Türi ei ole selles mõttes lihtsalt veebileht või uus foorum. Ühe teema juurde saavad koonduda arutelu, dokumendid, fotod, varasemad otsused, ettepanekud ja vajalik taustainfo ning avalik lugemisvõimalus jätab ruumi ka neile, kes ise aktiivselt sõna ei võta. Ühe pargi, koolitee või kohaliku arenguküsimuse ümber ei jää siis alles ainult hetkeline vestlus, vaid ajapikku kujuneb kogukonna mälu. Üks inimene võib tunda kohalikku ajalugu, teine märgata igapäevast probleemi, kolmas osata pakkuda lahendust ja neljas teada, kuidas seda ellu viia. Tarkvara ülesanne on aidata neil teadmistel kohtuda.

Tehisaru võimalik roll on toetada seda, mida EFTI nimetab ühisaruks ehk kollektiivseks digitaalseks intelligentsiks. AI võib aidata pikkadest aruteludest kokkuvõtteid teha, leida seotud küsimusi, tuua tagasi varasemaid otsuseid ning muuta suure hulga kohaliku info inimese jaoks kasutatavaks. See ei peaks otsustama kogukonna eest ega muutma eriarvamusi kunstlikuks üksmeeleks. Mõte on vastupidine: tehnoloogia aitab inimestel omaenda kollektiivset teadmist paremini märgata, mäletada ja mõtestada, jättes valikud ja vastutuse inimestele endile.

Siin jõuame ka teadliku tarkvara mõisteni. See ei tähenda tarkvara enda teadvust, vaid teadlikku suhtumist sellesse, milliseid suhteid ja käitumist tehnoloogia toetab. Kui paljud tänased platvormid on optimeeritud tähelepanu ja kasutusaja suurendamiseks, võib kohaliku avaliku tarkvara eesmärk olla arusaamise kasvatamine, olulise info leitavaks tegemine ja digitaalse suhtluse sidumine päris koostööga. Türi kui kevadpealinn, aedlinn ja looduslähedane elukeskkond annab sellele konkreetse kohaliku näo. Looduskesksus ei pea jääma kujunduseks, vaid võib tähendada põhimõtet, et tehnoloogia sobitub inimese ja elukeskkonnaga, mitte inimene tehnoloogiaga. Sellest vaatenurgast võib Tark Türit näha looduskeskse innovatsioonikeskuse digitaalse kihina.

Tark Türi annab samal ajal üldisema mudeli, mida saab kohandada mujal. Mõne teise linna, valla, koolivõrgu või kogukonna digitaalne ruum oleks teistsuguse identiteedi ja funktsioonidega, kuid põhimõte saaks jääda samaks: kohalik teadmine, avalik mälu ja koostöö ei pea sõltuma täielikult välisest kommertsplatvormist. Selline süsteem on ühtlasi hea näide tarkvarast, mille puhul pilvemootori mudel võib tulevikus osutuda loomulikuks: suur hulk püsivat kogukonna teadmist, omavahel suhtlevaid tarkvarakomponente ja võimalik tundlikum andmekiht saavad töötada ühes kohalikult kontrollitud keskkonnas, samal ajal kui avalik osa jääb inimestele avatuks. Milline infrastruktuur on konkreetselt parim, peab siiski selguma rakenduse tegelikest vajadustest ja praktilistest katsetest.

Võime ise ehitada

Ühiskonna digitaristu juures on lihtne keskenduda serveritele, võrkudele ja protokollidele ning jätta tähelepanuta kõige olulisem ressurss: inimesed, kes oskavad nende peale midagi luua. Digitaalne suveräänsus jääb poolikuks, kui meil on küll infrastruktuur, kuid selle mõistmine ja tarkvara ehitamise võime on täielikult kusagil mujal. AI muudab seda olukorda kiiresti, sest osa tööst, mis veel hiljuti eeldas suurt arendusmeeskonda, saab nüüd teha palju väiksema ressursiga. Samal ajal ei kao vajadus süsteemselt mõelda. Kui koodi loomine muutub lihtsamaks, muutub veel olulisemaks oskus mõista probleemi, kujundada tervik, valida sobiv arhitektuur ja otsustada, mida üldse tasub ehitada.

Seetõttu kuulub EFTI tarkvarasuunda loomulikult ka praktiline haridus. Eesmärk ei ole õpetada võimalikult palju programmeerimiskeeli või siduda õppijaid keerulise pilveteenuste virnaga, vaid anda võime liikuda päris probleemist töötava täisstack-rakenduseni, kasutades AI-d ja võimalikult terviklikku alusinfra. See võib tähendada professionaalset tarkvaraõpet, koostööd koolide ja noortega või konkreetsete kohalike projektide ehitamist koos nende tulevaste kasutajatega. Ühiskonna digitaalne autonoomia kasvab mitte ainult siis, kui riigil on parem taristu, vaid siis, kui rohkematel inimestel ja organisatsioonidel tekib võime tehnoloogiat mõista, kohandada ja ise luua.

Just kohalik tasand annab sellele kõige otsesema tähenduse. Koolis võib tarkvaraõpe liikuda valmis rakenduste kasutamisest nende loomise suunas, omavalitsus saab olla uute lahenduste katsekeskkond ning organisatsioon võib lahendada väikese, kuid päris probleemi tarkvaraga, mille ehitamine oleks varem olnud ebaproportsionaalselt kallis. AI ei vähenda siin inimese rolli, vaid võib anda väiksemale tegijale ligipääsu võimekusele, mis oli varem ainult suurte organisatsioonide käes. Kui see võime ühendada teadliku arhitektuuri ja sobiva taristuga, muutub tarkvara loomine ise üheks ühiskondliku võimekuse kihiks.

EFTI tarkvarasuund

See on põhjus, miks ühiskonna digitaristu ei ole EFTI jaoks ainult üks uurimisteema. Käesolev allikas määratleb ühtlasi instituudi tarkvarasuuna: uurida, arutleda, õpetada ja valikuliselt ehitada. Globaalsel tasandil tähendab see ICP ja laiema pilvearhitektuuri arengu jälgimist ning tehnilise ja arhitektuurse selguse loomist. Riiklikul tasandil tähendab see nende võimaluste kõrvutamist Eesti digiriigi, X-tee, digitaalse identiteedi, küberturvalisuse ja AI-arenguga ning konkreetsete pilootide, nagu subnet.ee, uurimist. Kohalikul tasandil tähendab see tarkvara loomist koos koolide, omavalitsuste, ettevõtete, organisatsioonide ja kogukondadega, kelle päris vajadustest need süsteemid kasvavad.

EFTI roll ei pea olema kõikide kihtide operaator ega valmis tulevikuarhitektuuri väljakuulutaja. Instituudi väärtus saab olla eri tasandite ühendamises: tuua globaalne areng Eesti konteksti, siduda tehniline teadmine ühiskondliku vajadusega, kasvatada kohalikke oskusi ning ehitada valitud kohtades piisavalt, et head ideed saaksid päris maailmas proovile pandud. subnet.ee on üks võimalik riikliku tasandi uurimis- ja piloodisuund ning Tark Türi üks kohaliku rakenduskihi suund. Mõlemad on praegu avatud arengule, mitte lõplikult valmis vastused.

Sama kehtib koostöö kohta. Selline valdkond ei saa küpseda ühe instituudi sees, sest selles kohtuvad infrastruktuur, küberturvalisus, avalik haldus, haridus, tarkvaraarendus, ettevõtlus ja kohaliku elu tundmine. EFTI soovib seetõttu olla avatud tehnilistele, institutsionaalsetele, hariduslikele ja kohalikele partneritele, kellel on huvi järgmise põlvkonna digitaristut mitte ainult kõrvalt jälgida, vaid koos uurida ja katsetada. Üks partner võib tuua taristu, teine probleemi, kolmas teadmise ning neljas inimesed, kelle jaoks lahendust tegelikult ehitatakse.

Üks süsteem, kolm mõõtkava

Suure pildi mõistmiseks tuleb neid tasandeid korraga näha. Globaalselt on tekkimas võimalus käitada täisstack-tarkvara avatud arvutusprotokollil ning kasutada sama protokolli nii avaliku Interneti pilvena kui ka pilvemootorite kaudu konkreetse riigi, ettevõtte või organisatsiooni valitud infrastruktuuril. Nii laieneb üks tarkvaramudel avalikust veebiteenusest suure andmemahuga ettevõttesüsteemi ja sealt suveräänse riikliku taristuni. Riiklikul tasandil tekib sellest küsimus, kuidas säilitada kontroll, avatus ja koostalitlusvõime maailmas, kus tarkvara ja AI muutuvad järjest kriitilisemaks. Eestis saab seda küsimust küsida eriti kõrge lähtepunkti pealt, sest meil on juba küps digitaalne usaldusruum, mille järgmine kiht ei pea senist asendama, vaid võib seda täiendada.

Kohalikul tasandil muutub suur arhitektuur lõpuks päris eluks. Tark Türi laadne digiruum võib aidata kogukonnal paremini mäletada, mõtestada ja tegutseda, samal ajal kui AI-põhine tarkvaraarendus annab järjest rohkematele inimestele võime selliseid süsteeme ise luua. Kohalik katse võib anda teadmise riiklikule tasandile ning ühe riigi kogemus omakorda aidata kujundada globaalset arengut. Liikumine ei käi ainult ülevalt alla; toimiv digitaristu võib areneda samal ajal nii protokollist ühiskonna poole kui ka kohaliku vajaduse juurest suurema süsteemi suunas.

Eesti esimene digihüpe ühendas inimesi, riiki ja andmeid. Järgmine võib laiendada sama usaldusruumi tarkvara enda tegevuseni ning samal ajal anda rohkematele inimestele võimaluse selles ruumis ise luua. ICP on selles loos oluline mitte lihtsalt ühe uue tehnoloogiana, vaid praegu ühe terviklikuma katsena ühendada avalik Interneti arvutustaristu, privaatsed suveräänsed pilvemootorid ja verifitseeritav täisstack-tarkvara ühe protokolli sisse. Eesti võimalus on uurida, mida see tähendab küpse digiriigi jaoks; Türi võimalus on näidata, mida suur arhitektuur võib tähendada päris kogukonna tasandil; EFTI roll on aidata nende vahele sild ehitada.

Ühiskonna digitaristu ei ole ainult see, mille peal meie süsteemid töötavad. See on alus, mille peal inimesed, kogukonnad ja riigid saavad järjest enam ise oma digitaalset tulevikku ehitada.

Kohalik, riiklik ja globaalne ühel vaatel.
Kohalik, riiklik ja globaalne ühel vaatel.

Viited

  1. 1. EFTI, „Krüptopilv: ICP kui pilveprotokoll ja Interneti järgmine tarkvaraalus”.
  2. 2. Internet Computer, Cloud engines, Internet Computer Protocol ja ICP Quick Start. Avalik võrk on jagatud ICP keskkond, pilvemootor aga ühe omaniku seadistatav privaatne alamvõrk, mille puhul saab valida sõlmed, operaatorid, geograafia ja replikatsiooni.
  3. 3. Internet Computer Developer Docs, Canisters ja Security model. Kanistrid hoiavad isoleeritud olekut ning suhtlevad sõnumitega; avaliku rakendusalamvõrgu kasutamine ei tähenda automaatselt avalikult loetavat rakenduse olekut, kuid standardsete rakendusalamvõrkude puhul ei taga protokoll praegu sõlmeoperaatorite suhtes täielikku mälu konfidentsiaalsust.
  4. 4. Internet Computer Skills, Cloud Engine Canisters ja Deploy to Cloud Engine, uuendatud 21.–23.09.2026; Open Cloud, Platform. Praeguse tehnilise dokumentatsiooni järgi töötavad CloudEngine alamvõrgu kanistrid null-tsükli kulugraafikuga: arvutus, salvestus, sõnumid ja HTTPS-väljakutsed ei kuluta pilvemootori kanistri tsükleid; tasulisi avaliku võrgu teenuseid kasutatakse vajadusel vahendaja kaudu. Pilvemootori füüsiline infrastruktuur ja operaatorid on siiski tasulised ning ressurss piiratud valitud sõlmede võimsusega.
  5. 5. Pakistan Digital Authority, Pakistan Digital Authority and DFINITY Partner for Sovereign Cloud Infrastructure and AI Software Systems, 10.02.2026. Koostöö hõlmab Pakistanile pühendatud ICP infrastruktuuri, andmete riigis hoidmist, AI-valmis tarkvara, riikliku sõnumirakenduse pilooti ja kohaliku kompetentsi kasvatamist.
  6. 6. Pakistan Digital Authority, Working towards a sovereign digital backbone, 22.07.2026. Pakistan arendab paralleelselt Government Cloudi, riiklikku AI-arvutusvõimsust, kataloogiteenuseid ja teisi digitaristu kihte.
  7. 7. Swiss Subnet, Sovereign cloud infrastructure for the AI era, Infrastructure ja About. Swiss Subnet keskendub Šveitsi jurisdiktsioonis töötavatele verifitseeritavatele keskkondadele reguleeritud ja missioonikriitiliste töökoormuste jaoks.
  8. 8. United Nations Development Programme, UNDP Partners with the DFINITY Foundation to Enhance Financial Inclusion of MSMEs, 03.07.2024. Universal Trusted Credentials algatuse esimene ICP-põhine prototüüp keskendus Kambodža väikeste ja keskmiste ettevõtete digitaalsetele tõenditele.
  9. 9. Riigi Infosüsteemi Amet, Andmevahetuskiht X-tee. X-tee võimaldab eri platvormidel ja arhitektuuridel töötavatel infosüsteemidel turvaliselt andmeid vahetada, andmeid tsentraliseerimata.
  10. 10. Eesti.ai, Eesti.ai projektid ja „Estonia aims to become a world leader in the use of artificial intelligence”, 09.04.2026. Algatus koondab viisteist suure mõjuga projekti, nende seas Eesti AI-arvutustaristu vajaduse kaardistamise.
  11. 11. Eesti Vabariigi Valitsus, „Michal: Eestist saab esimene riik maailmas, mis loob AI-agentidele digitaalse identiteedi”, 17.06.2026.
  12. 12. Riigi Infosüsteemi Amet, Küberturvalisuse strateegia 2024–2030 ja RIA strateegia 2026–2030.
  13. 13. EFTI, subnet.ee — Eesti suveräänse nutipilve piloot. Esmane kontseptsioon kohaliku infrastruktuuri, ICP pilvemootori ja verifitseeritava tarkvara praktiliseks uurimiseks Eestis.

Arutelu

Arutelu avaneb sisselogimisel. Ostu ei ole vaja.

Society’s digital infrastructure

Digital sovereignty of nations, Estonia’s next digital leap, and local implementation

Software has become society’s invisible infrastructure. Money, communications, business, education, healthcare and public services depend ever more on systems whose presence we often notice only when something fails. Artificial intelligence takes this change into the next stage: software is no longer only a tool a person uses, but increasingly creates, processes data, communicates with other systems and acts on behalf of a person or an organisation. That also changes what we expect from digital infrastructure. Alongside speed, convenience and ordinary security, control, sovereignty and the ability to prove what a system actually did become steadily more important.

The EFTI source “Crypto Cloud: ICP as a Cloud Protocol and the Internet’s Next Software Foundation” looks at the technical foundation of this change and explains why the Internet Computer Protocol, or ICP, can be treated as a complete cloud protocol.[1] This essay deliberately moves one layer further. The central question is no longer how ICP works technically, but what such a foundation allows a society to build. The view moves from the global scale to nations, from there to the next possible layer of Estonia’s digital state, and finally to the local community and the individual. These are not three separate worlds, but different scales of one digital system.

A new digital sovereignty

Cloud computing has made creating software extraordinarily powerful and accessible. A company, a school or a public institution no longer has to build its own data centre. It can use ready-made compute, databases, identity services and dozens of other infrastructure layers. The other side of that convenience is an ever deeper dependence on a few large cloud providers, their technology supply chains, their administrators and their jurisdiction. An organisation may own its data and its software, while an important part of what actually keeps them running remains outside its direct control.

For states, the question becomes especially sharp, because digital infrastructure has become part of the state’s own capacity to function. Digital sovereignty therefore does not mean only that a server is located on the state’s territory or that data is kept in the European Union. It is equally important who operates the infrastructure, who can change the system, what the keys and access depend on, and how far the correct operation of critical software rests on trusting a single operator or administrator. AI adds a new dimension: as software acts more independently, the need grows, together with its capability, to determine what it is allowed to do and later to check what it actually did.

In this context ICP becomes interesting for society. Cryptographic computation is not limited here to assets and transactions. A whole application can run on the same protocol, together with its logic, data, identity and the web layer a user sees. In 2026 this was joined by Cloud Engine: ICP’s private subnet model, in which an organisation can choose the underlying machines, their operators, their geographic location and the level of replication, while applications run on the same ICP software model.[2] Physical infrastructure can therefore remain under the control of a particular state or organisation, without simply building yet another conventional server farm on top of it.

A cloud engine is not a new protocol beside ICP, but another way of using the same protocol. The public Internet Computer is a shared global compute environment where anyone can install software and where compute, storage and network resources are paid for in cycles.[2] A cloud engine, by contrast, is a portion of the same protocol reserved for one owner. For the software, the canister model, replicated execution and consensus remain. The physical composition and location of the infrastructure can be shaped to a particular need.

The public Internet cloud and the private cloud engine

This distinction noticeably widens the kind of software that can be built on the same architecture. The public ICP network suits websites, public services, communities, wallets, SaaS applications and many other systems that have no reason to own separate physical infrastructure. ICP itself describes this as low-cost shared hosting by default, and public application subnets run on a usage-based cycle system.[2] An application running on the public network does not mean that all of its data is automatically readable by everyone: a canister’s internal state is isolated, and the application itself can control which functions are opened to whom.[3]

Not all software fits the same model. Some systems need data to reside in a particular place, nodes run by specific operators, separate resources, or stricter control over the environment in which their state is processed. In other cases the question is simply one of volume: with a large amount of data and many services talking to one another, usage-based accounting can be less natural than compute reserved for that organisation. On a standard public application subnet, sensitive data must also take into account that the protocol does not currently guarantee full memory confidentiality from node operators by default.[3] For needs of that kind, the cloud engine opens the other side of the same protocol.

Under the current technical model of the cloud engine, canisters running on it do not themselves have to hold cycles. Compute, storage, inter-canister messaging and direct HTTPS outcalls inside the cloud engine are priced at zero on the CloudEngine subnet’s cost schedule. That does not mean unlimited or free infrastructure: compute and storage capacity are still limited by the physical capacity of the chosen nodes, and the cloud engine’s own infrastructure and operators must still be paid for. Certain public ICP network services that themselves require cycles also remain separate, and using them from a cloud engine requires an intermediary running on the paid public network.[4]

This changes the economic logic of software. In the public Internet cloud, a shared resource is used and paid for according to use. In a private cloud engine, the emphasis is on compute the owner has chosen, and inside the cloud engine every byte of data, internal message or conversation between application components does not have to be metered separately in cycles. This can be especially meaningful for large multi-canister systems, substantial persistent data, and applications in which many software components communicate continuously. A cloud engine can at the same time choose which services to open to the wider network, so “private” does not have to mean a system cut off from the rest of the Internet.[4]

One protocol thus contains a fairly wide space of use. The public Internet cloud makes it simple, and with a low barrier, to build global services. A private cloud engine adds a way to move toward larger, more sensitive, more regulated systems, or systems that need a particular kind of infrastructure control. A developer does not necessarily have to change the whole software model when moving between these two worlds. That is an important step if the aim of a cloud protocol is to serve not only public web applications, but a broader part of society’s software.

From one protocol to many sovereign environments

The phrase Internet Computer for Nations has grown out of this. It should not be read as if ICP were a technology created chiefly for states. Companies, universities, developers, communities and individuals can build on the same foundation. The state is rather one of the most demanding tests, because jurisdiction, data residency, cybersecurity, long-term independence and high requirements for public trust all meet there at once. If the same technological foundation can be meaningful at that level, it shows the reach it may also have elsewhere in society.

The most visible national example at present is Pakistan. In February 2026 the Pakistan Digital Authority and DFINITY signed a cooperation agreement centred on ICP infrastructure dedicated to Pakistan, keeping sensitive data in the country, AI-ready public software and a pilot for a national messaging application. The cooperation also includes growing local development capacity in government, education and business.[5] At the same time Pakistan is developing a conventional government cloud, high-performance AI compute, and identity and data-exchange solutions in parallel, which shows clearly that digital sovereignty is not treated as choosing one technology for everything.[6]

A different example is Swiss Subnet, based in Switzerland, which puts local jurisdiction, operators, data residency and verifiable execution at the centre. Its current direction is aimed above all at regulated, sensitive and mission-critical workloads in the enterprise and public sectors.[7] Pakistan and Switzerland start from very different places, but both point to the same broader question: can environments whose physical and legal control remains local be built on an open global compute protocol?

UNDP’s cooperation with DFINITY gives this development an international dimension. As early as 2024, ICP was used in Cambodia in a prototype of the Universal Trusted Credentials initiative, whose aim was to create trustworthy infrastructure for digital credentials for small and medium-sized enterprises.[8] In 2026 the Internet Computer describes its cooperation with UNDP through cloud engines, AI-based software and public-sector pilots across country offices, governments and civil-society organisations.[2] These examples do not yet form one finished global model, but they signal that sovereign computation is increasingly being explored as real institutional infrastructure.

From here a question arises that reaches beyond ICP itself. Digital sovereignty does not have to mean that every state builds itself a closed technological island, just as global infrastructure does not have to mean one central system. The Internet became universal through shared protocols by which very different independent networks can communicate. A similar logic at the level of computation opens the possibility that the same open protocol runs in different jurisdictions, with different operators and in environments with different purposes. Global does not have to mean centralised, and sovereign does not have to mean closed.

Estonia’s next digital leap

Estonia’s starting point differs from that of many other countries, because we do not first have to build a digital state. Digital identity, signing, registries, X-Road and a long history of public e-services already form a strong digital space of trust. X-Road is an especially important example here: its purpose is not to gather all of the state’s data into one centre, but to let independent information systems communicate securely and in a standardised way. Data remains under the control of the service provider, and the choice of an information system’s own architecture does not depend on X-Road.[9] The strength of Estonia’s digital state has therefore been, from the beginning, the cooperation of many independent parts, rather than the construction of one large central system.

The age of AI places the next question in front of this mature digital state. In 2026 Eesti.ai brings together fifteen high-impact initiatives in education, healthcare, business, the public sector and AI infrastructure. One of them looks directly at Estonia’s need for AI compute and points out that the volume of domestic compute required to develop and operate the next generation of digital services needs to be assessed and developed separately.[10] This makes digital sovereignty in Estonia a very practical question: which compute it makes sense to own locally, what to use from an international cloud, and in which cases a different architecture is needed.

Still more significant is the direction of creating a digital identity for AI agents. In June 2026 Estonia decided to move ahead with a solution that would, in the future, allow artificial intelligence to act on behalf of a person, a company or an institution within clearly defined rights, in a way that can be checked and audited.[11] This is a natural continuation of Estonia’s digital story so far, but it also brings a new architectural question. Digital identity helps prove who a person is, X-Road helps systems communicate securely, and an agent’s identity can determine on whose behalf software acts. The next question is how to make the activity of the software itself trustworthy and checkable.

This also connects with Estonia’s direction in cybersecurity. The national cybersecurity strategy for 2024–2030 aims at a cyber space that is secure, trustworthy and resilient to cyber threats, while the RIA strategy for 2026–2030 emphasises a unified digital architecture, interoperable solutions, the resilience of services and the strengthening of digital independence.[12] Traditional cybersecurity remains indispensable here: networks and machines must be protected, access managed, software audited and incidents responded to. Verifiable computation does not replace those layers. It can add a different kind of guarantee in places where it is especially important to reduce dependence on the correct behaviour of a single machine, administrator or cloud operator.

Estonia’s opportunity is therefore not to rebuild the existing digital state on top of some new technology. It is much more interesting to ask where a new layer can complement the architecture that already exists. X-Road can continue to connect information systems and exchange data, a conventional cloud can continue to host existing systems, and GPU infrastructure can serve large AI models. A verifiable computation layer can be valuable where what is at stake is digital authority and keys, the critical actions of AI agents, authoritative digital state, software releases, or other processes for which we want, in addition to good security practice, a stronger technical guarantee of what happened in the system.

In that sense Estonia’s next digital leap could move from a secure digital state toward an increasingly verifiable one. This is not a finished national architecture, and it is not a claim that every system should become one. It is rather a research question that Estonia is in an unusually good position to ask, because we already have a strong foundation and a digital state mature enough to focus not only on digitisation, but on the next layer of the trust model.

subnet.ee as an Estonian pilot

EFTI has created the subnet.ee concept in order to investigate this possibility in practice. At present it is an initial research and pilot direction, not finished national infrastructure. The idea is to explore what an ICP cloud engine located in Estonia and operated by local parties could look like, and what it would actually make sense to build on such an environment. The concept joins local control over physical infrastructure, the ICP cloud protocol and verifiable full-stack software into one whole.[13]

Its difference from the usual idea of “our own cloud” is important. Placing servers in Estonia gives control over their physical location and operator, but it does not yet change the trust model of the application itself. On a cloud engine, the ICP protocol runs on the chosen infrastructure and binds separate machines into one replicated compute environment. Applications can use the same canister model as on the public Internet Computer, while the location of the infrastructure, the operators and the replication can be shaped to the needs of that particular environment.

The economic model of the cloud engine makes the subnet.ee possibility especially interesting from the application side as well. If, under the current technical model, storage and inter-canister communication inside the cloud engine are not metered in cycles, systems can be built on the same infrastructure whose volume of data and internal traffic would have a different cost structure on the public usage-based network.[4] This is not only a question of cost. One’s own cloud engine also makes it possible to choose the physical location and operators of the nodes, and to decide which services are connected to the public network. The same cloud protocol thus extends to software for which a shared public network may not be the natural choice because of volume, jurisdiction, the sensitivity of the data, or the organisation’s own need for control.

The aim of subnet.ee is not to build Estonia a separate Internet or to compete with the existing government cloud. Its value would rather be as a laboratory in which to study how a global open protocol and local digital sovereignty can complement each other. Real applications could be used there to try integration with X-Road and existing information systems, to explore possible operator models, and to assess in which use cases verifiable execution gives a real advantage. The point of the pilot is not to prove in advance that the answer must be ICP, but to build enough that the technological possibility can be judged from a working system, not only from an architecture diagram.

This makes subnet.ee one possible bridge between the global scale and the Estonian one. Pakistan shows how sovereign ICP infrastructure can be part of building a large country’s digital infrastructure. Switzerland ties a similar direction to jurisdiction and institutional use. Estonia can explore how verifiable computation fits the existing layers of an already very mature digital state. It is precisely the different local solutions that eventually help show which part of the new model is universal and which must remain for each society to shape.

Local implementation: Tark Türi

If the view stayed at the national level, an important part of the idea of society’s digital infrastructure would still be missing. The value of technology finally reaches a person through a school, a company, an organisation, a municipality and a community. AI makes this level especially interesting, because the technical barrier to creating software is falling quickly. Building a good system still requires understanding the problem, architecture and responsibility, but there is steadily less reason why every local need should wait for a large platform, a public procurement or the solution of an international technology company.

One of EFTI’s directions at the local level is Tark Türi, a digital space of cooperation for a local community, joining people, knowledge, discussions and initiatives. Its starting point is the town and municipality of Türi, but the principle itself is not limited to Türi. Every community could have the possibility of shaping a digital space in which local knowledge does not disappear into a social-media feed, but accumulates, becomes connected and gradually turns into a basis for acting together. It is an attempt to ask, at the local level, the same question that digital sovereignty asks at the level of the state: how much of our own digital space could be shaped by us and based on our own needs?

Tark Türi is not, in this sense, simply a website or a new forum. Discussion, documents, photographs, earlier decisions, proposals and the necessary background can gather around one topic, and a public way of reading also leaves room for those who do not themselves take an active part in the conversation. Around one park, a school route or a local development question, what remains is then not only a momentary conversation, but over time a community memory. One person may know the local history, another may notice an everyday problem, a third may be able to propose a solution and a fourth may know how to carry it out. The task of the software is to help that knowledge meet.

A possible role for artificial intelligence is to support what EFTI calls ühisaru, or collective digital intelligence. AI can help summarise long discussions, find related questions, bring back earlier decisions and make a large amount of local information usable for a person. It should not decide for the community or turn disagreements into an artificial consensus. The idea runs the other way: technology helps people notice, remember and make sense of their own collective knowledge, leaving choices and responsibility with the people themselves.

This is also where we arrive at the idea of conscious software. It does not mean consciousness in the software itself, but a conscious attitude toward the relationships and behaviour that technology supports. Where many of today’s platforms are optimised to increase attention and time spent, the aim of local public software can be to grow understanding, to make important information findable and to connect digital communication with real cooperation. Türi, as a spring capital, a garden town and a living environment close to nature, gives this a concrete local face. A nature-centred approach does not have to remain a matter of design. It can mean the principle that technology fits the person and the living environment, rather than the person fitting the technology. From that point of view, Tark Türi can be seen as the digital layer of a nature-centred centre for innovation.

At the same time Tark Türi offers a more general model that can be adapted elsewhere. The digital space of another town, municipality, school network or community would have a different identity and different functions, but the principle could remain the same: local knowledge, public memory and cooperation do not have to depend entirely on an external commercial platform. Such a system is also a good example of software for which the cloud-engine model may in the future prove natural: a large body of persistent community knowledge, software components that communicate with one another, and a possibly more sensitive data layer can run in one locally controlled environment, while the public part remains open to people. Which infrastructure is specifically best must still emerge from the application’s real needs and from practical experiments.

The capacity to build for ourselves

With society’s digital infrastructure it is easy to focus on servers, networks and protocols and to leave aside the most important resource: the people who know how to create something on top of them. Digital sovereignty remains incomplete if we have the infrastructure, while the understanding of it and the ability to build software are entirely somewhere else. AI changes this situation quickly, because part of the work that until recently required a large development team can now be done with far fewer resources. At the same time, the need to think in systems does not disappear. As creating code becomes easier, the ability to understand the problem, shape the whole, choose a suitable architecture and decide what is worth building at all becomes still more important.

Practical education therefore belongs naturally to EFTI’s software direction. The aim is not to teach as many programming languages as possible, or to tie learners to a complicated stack of cloud services, but to give the ability to move from a real problem to a working full-stack application, using AI and as complete a foundation as possible. That can mean professional software education, cooperation with schools and young people, or building concrete local projects together with their future users. A society’s digital autonomy grows not only when the state has better infrastructure, but when more people and organisations gain the ability to understand, adapt and create technology themselves.

The local level gives this its most direct meaning. In a school, software education can move from using finished applications toward creating them. A municipality can be a place to try new solutions. An organisation can solve a small but real problem with software whose construction would previously have been disproportionately expensive. AI does not reduce the person’s role here. It can give a smaller actor access to a capability that previously belonged only to large organisations. When that capability is joined to a conscious architecture and suitable infrastructure, creating software itself becomes one layer of societal capacity.

EFTI’s software direction

This is why society’s digital infrastructure is not, for EFTI, only one research topic. This source also defines the institute’s software direction: to investigate, discuss, teach and selectively build. At the global level that means following the development of ICP and of cloud architecture more broadly, and creating technical and architectural clarity. At the national level it means setting those possibilities alongside Estonia’s digital state, X-Road, digital identity, cybersecurity and the development of AI, and investigating concrete pilots such as subnet.ee. At the local level it means creating software together with schools, municipalities, companies, organisations and communities, from whose real needs these systems grow.

EFTI’s role does not have to be to operate every layer, or to announce a finished architecture of the future. The institute’s value can lie in connecting the different scales: bringing global development into the Estonian context, joining technical knowledge to a societal need, growing local skills, and building enough in chosen places that good ideas can be tested in the real world. subnet.ee is one possible research and pilot direction at the national level, and Tark Türi one direction of the local application layer. Both are at present open to development, not finally finished answers.

The same applies to cooperation. A field like this cannot mature inside one institute, because infrastructure, cybersecurity, public administration, education, software development, entrepreneurship and knowledge of local life all meet in it. EFTI therefore wants to be open to technical, institutional, educational and local partners who are interested not only in watching the next generation of digital infrastructure from the side, but in investigating and trying it together. One partner may bring infrastructure, another a problem, a third knowledge, and a fourth the people for whom the solution is actually being built.

One system, three scales

To understand the larger picture, these levels have to be seen together. Globally, a possibility is emerging to run full-stack software on an open compute protocol, and to use the same protocol both as a public Internet cloud and, through cloud engines, on infrastructure chosen by a particular state, company or organisation. One software model thus extends from a public web service to an enterprise system with a large volume of data, and from there to sovereign national infrastructure. At the national level this raises the question of how to preserve control, openness and interoperability in a world where software and AI are becoming steadily more critical. In Estonia that question can be asked from an especially high starting point, because we already have a mature digital space of trust, whose next layer does not have to replace what exists, but can complement it.

At the local level, large architecture finally becomes real life. A digital space like Tark Türi can help a community remember, make sense and act, while AI-based software development gives more and more people the ability to create such systems themselves. A local experiment can give knowledge to the national level, and one country’s experience can in turn help shape global development. The movement does not run only from the top downward. Working digital infrastructure can develop at the same time from the protocol toward society and from a local need toward a larger system.

Estonia’s first digital leap connected people, the state and data. The next one can extend the same space of trust to the activity of software itself, and at the same time give more people the possibility of creating within that space. ICP matters in this story not simply as one new technology, but as currently one of the more complete attempts to join a public Internet compute infrastructure, private sovereign cloud engines and verifiable full-stack software inside one protocol. Estonia’s possibility is to explore what this means for a mature digital state. Türi’s possibility is to show what a large architecture can mean at the level of a real community. EFTI’s role is to help build the bridge between them.

Society’s digital infrastructure is not only what our systems run on. It is the foundation on which people, communities and states can increasingly build their own digital future.

Local, national, and global in one view.
Local, national, and global in one view.

References

  1. 1. EFTI, “Crypto Cloud: ICP as a Cloud Protocol and the Internet’s Next Software Foundation”.
  2. 2. Internet Computer, Cloud engines, Internet Computer Protocol and ICP Quick Start. The public network is a shared ICP environment; a cloud engine is a private subnet configurable by one owner, for which the nodes, operators, geography and replication can be chosen.
  3. 3. Internet Computer Developer Docs, Canisters and Security model. Canisters hold isolated state and communicate by messages; using a public application subnet does not automatically mean that application state is publicly readable, but on standard application subnets the protocol does not currently guarantee full memory confidentiality from node operators.
  4. 4. Internet Computer Skills, Cloud Engine Canisters and Deploy to Cloud Engine, updated 21–23 September 2026; Open Cloud, Platform. Under the current technical documentation, canisters on a CloudEngine subnet run on a zero-cycle cost schedule: compute, storage, messages and HTTPS outcalls do not consume the cloud-engine canister’s cycles; paid public-network services are used through an intermediary when needed. The cloud engine’s physical infrastructure and operators are still paid for, and capacity is limited by the power of the chosen nodes.
  5. 5. Pakistan Digital Authority, Pakistan Digital Authority and DFINITY Partner for Sovereign Cloud Infrastructure and AI Software Systems, 10 February 2026. The cooperation covers ICP infrastructure dedicated to Pakistan, keeping data in the country, AI-ready software, a pilot for a national messaging application and growing local competence.
  6. 6. Pakistan Digital Authority, Working towards a sovereign digital backbone, 22 July 2026. In parallel, Pakistan is developing Government Cloud, national AI compute, directory services and other layers of digital infrastructure.
  7. 7. Swiss Subnet, Sovereign cloud infrastructure for the AI era, Infrastructure and About. Swiss Subnet focuses on verifiable environments running under Swiss jurisdiction for regulated and mission-critical workloads.
  8. 8. United Nations Development Programme, UNDP Partners with the DFINITY Foundation to Enhance Financial Inclusion of MSMEs, 3 July 2024. The first ICP-based prototype of the Universal Trusted Credentials initiative focused on digital credentials for small and medium-sized enterprises in Cambodia.
  9. 9. Information System Authority, X-Road data exchange layer. X-Road lets information systems running on different platforms and architectures exchange data securely without centralising the data.
  10. 10. Eesti.ai, Eesti.ai projects and “Estonia aims to become a world leader in the use of artificial intelligence”, 9 April 2026. The initiative brings together fifteen high-impact projects, among them mapping Estonia’s need for AI compute.
  11. 11. Government of the Republic of Estonia, “Michal: Estonia will become the first country in the world to create a digital identity for AI agents”, 17 June 2026.
  12. 12. Information System Authority, Cybersecurity strategy 2024–2030 and RIA strategy 2026–2030.
  13. 13. EFTI, subnet.ee — a pilot for Estonia’s sovereign smart cloud. An initial concept for practically investigating local infrastructure, an ICP cloud engine and verifiable software in Estonia.

Discussion

Discussion opens when you sign in. No purchase required.