Sovereign Digital Infrastructure

Nations, Estonia, and Local Capability

Software has become the invisible infrastructure of society. Money, communication, business, education, healthcare, and public services increasingly depend on systems whose existence we often notice only when something stops working. Cloud computing has made these systems easier to build and more flexible to use, but it has also deepened dependence on infrastructure that the user, organization, or state does not fully control. Artificial intelligence makes this question even more important: software no longer merely mediates human activity but can, within the authority granted to it, search for information, communicate with other systems, and carry out actions on behalf of people or organizations.

For this reason, it is no longer enough to assess digital infrastructure only by whether a service is fast and its data appears protected. It is becoming increasingly important to understand on whose behalf software acts, what permissions it has, who can change the program or environment it depends on, which external parties its operation relies upon, and what can later be verified about its actions. These are technical questions, but their answers increasingly determine how independently people, organizations, and states can shape their digital environment.

EFTI’s source “Crypto Cloud: ICP as a Cloud Protocol and the Next Software Foundation of the Internet” examines the technical foundation of this shift.[1] This article moves from there to the societal and application layer: what capabilities can be built on such a foundation, and who ultimately controls those capabilities? The answer has to be explored across several scales at once. A global technological foundation creates new possibilities, states must fit those possibilities into their own legal and digital architectures, and at the local level we ultimately discover whether technology also increases the real agency of people and organizations.

A New Digital Sovereignty

The great value of cloud computing has been the ability to use compute, databases, and other services without having to build everything independently. A significant share of modern software depends on this model, and the growth of large cloud platforms has enabled even smaller organizations to access infrastructure that once would have been available only to much larger actors. Yet convenience also brings a deeper dependence on service providers, administrators, software layers, technology supply chains, and legal jurisdictions that the system’s user does not fully control.

For states, this question becomes especially important because digital infrastructure has become part of the state’s own operational capacity. Digital sovereignty therefore cannot be reduced to whether a server is physically located within national borders or whether data is stored in a suitable jurisdiction. Equally important are questions of who can operate, modify, or stop a system; who controls access and cryptographic keys; which external services its continuity depends on; and how much the correct functioning of critical software ultimately depends on trusting a single operator, administrator, or service provider.

Artificial intelligence changes this situation in two opposing directions at once. On one hand, it gives people and organizations the ability to create software much faster and to delegate increasingly autonomous tasks to digital systems. On the other hand, the same technology also amplifies the attacker. Estonia’s work on cyber defence for the AI era has highlighted that AI can make attacks faster, cheaper, more scalable, and capable of targeting many systems at once, while also shortening the time between discovering a vulnerability and exploiting it.[2] As the capability of the application layer grows, so too do the attack surface, system complexity, and demands placed on cybersecurity.

This does not make cybersecurity, audits, access control, or good system administration less important. Rather, it raises a deeper architectural question alongside them: what properties should the software infrastructure itself provide? In today’s cloud, reliability, data management, identity, permissions, keys, replication, monitoring, and security guarantees are largely assembled from combinations of separate services and layers. Each new system has to reconstruct, operate, and defend a meaningful part of that stack. If some recurring problems can instead be solved as properties of a shared network or protocol layer, then what changes is not merely another protective layer but the starting point on which software itself is built.

The future digital state therefore has a software stack broader than applications and AI alone. At the bottom lies the physical and jurisdictional foundation: hardware, data centres, operators, energy, geographic location, and legal jurisdiction. Above that is the software compute infrastructure: compute, storage, networking, software execution, cybersecurity, and continuity. Next come identity, permissions, registries, data, and system interoperability; above those sit AI models, agents, and automated workflows; and at the top are people, institutions, and public services.

Digital sovereignty is not a separate layer inside this stack. Control, verifiability, data sovereignty, cyber resilience, continuity, interoperability, and independence should cut across the whole system. A domestic data centre or national cloud provider can be an important part of sovereignty, but physical location alone does not resolve questions of software execution, operator risk, cryptographic keys, authoritative system state, or dependence on a service provider. In an AI era where the upper layers are changing rapidly, the evolution of the software foundation beneath them becomes increasingly important as well.

Digital sovereignty does not imply withdrawal from the outside world or the construction of isolated national technology islands. The strength of the Internet itself lies in the fact that many independent actors can cooperate through common open protocols. The more interesting question is whether the same principle can be extended to computation and cloud software so that global interoperability and local control do not have to be opposites.

From Cloud Platform to Cloud Protocol

One possible answer is to move from the idea of cloud as a service toward the idea of a cloud protocol. In the conventional cloud-service model, a specific company provides the user with an environment that it operates and controls. An open protocol instead creates a common technical foundation on which compute environments owned and operated by different parties can function. From this perspective, Internet Computer Protocol, or ICP, is particularly relevant to EFTI.

ICP is not distinctive merely because it uses blockchain technology or supports digital assets. The protocol joins independent compute nodes into a replicated compute environment capable of running application logic, maintaining persistent state and data, and serving web interfaces. Consensus and cryptographic mechanisms give software execution properties that, in conventional cloud systems, typically require several separate infrastructure and security layers.[3] EFTI’s “Crypto Cloud” source examines this architecture in more technical depth; for society’s digital infrastructure, the more important implication is that some problems currently solved repeatedly at the level of individual applications and cloud environments can move down into a shared compute protocol.

EFTI uses ICP as the primary technological foundation for its software direction, but this does not mean claiming that one protocol is suitable for every task. The interest lies in the combination of properties: running complete software systems, replicated execution, protocol-level state, cryptographic guarantees, and the ability to reduce dependence on a conventional single application server or cloud operator. The real value of those properties still has to emerge through working systems, measurable costs, and well-understood use cases.

At the national level, this has developed into the idea of Internet Computer for Nations. States are not the only or necessarily the primary users of ICP; the same questions apply to companies, universities, and other organizations for which control of infrastructure, data residency, or long-term independence matter. National use is simply an especially demanding test because technical reliability, continuity, jurisdiction, cybersecurity, and public trust must all hold at once.

The most visible example today is Pakistan. In February 2026, the Pakistan Digital Authority and DFINITY signed an agreement to develop dedicated ICP infrastructure for Pakistan. The cooperation includes a sovereign environment located within the country, AI-ready software, a pilot national messaging application, and the development of local technical capability.[4] At the same time, Pakistan is building other foundational layers of its digital state: a Government Cloud, national AI compute capacity, catalogue and identity services, and a governance model for digital infrastructure.[5] ICP is not positioned there as a replacement for the entire digital state, but as one part of a broader effort to build its foundational layers.

This creates an interesting comparison for Estonia. Pakistan is in a position where several foundational elements of the digital state are still being built, making it possible to account for new architecture while those layers are being designed. Estonia did much of that work decades earlier. That is a clear advantage, but it also means that the next foundational change cannot begin from a blank page. Estonia’s question is not how to build a digital state on ICP, but how to integrate a new software foundation into an already functioning digital state while preserving the strengths that already exist.

The international picture extends beyond Pakistan. UNDP and DFINITY began working together in 2024 through the Universal Trusted Credentials initiative, which aims to strengthen trust in digital credentials and improve access to finance for small and medium-sized enterprises.[6] In 2026, that cooperation expanded into the exploration of sovereign cloud infrastructure and decentralized AI with UNDP country offices, civil society organizations, and public-sector pilots.[7] Swiss Subnet represents another direction, bringing local jurisdiction, physical operation, and verifiable execution into a single infrastructure model.[8] These developments do not yet form a finished global standard, but they show that sovereign compute is already being explored from very different institutional starting points.

This leads to one of the central principles of the article. Global does not have to mean centralized, and sovereign does not have to mean closed. A shared protocol can operate across different jurisdictions, with different operators and for different purposes. Digital sovereignty therefore does not have to mean building a separate national technological world; it can mean participating in a common open network while retaining greater control over where and under whose conditions important software operates.

One technical part of this possibility is the Cloud Engine. A Cloud Engine is a separately configurable ICP subnet in which the nodes, their operators, physical location, and replication level can be selected while applications continue to use the same ICP software model.[3] This creates two different but connected ways of running cloud software within one protocol.

Public Internet Cloud and Private Cloud Engine

The public ICP network allows software to be deployed to a shared global infrastructure without requiring the developer to acquire or operate compute nodes directly. This is suitable for websites, public services, applications, and many other systems that have no reason to maintain a separate physical compute environment. Applications use the shared network, while compute, storage, and networking resources are accounted for in cycles.

A Cloud Engine provides a different deployment model for the same protocol. An organization can choose the nodes, operators, geographic location, and replication level, and use dedicated compute capacity. This can matter where more precise control over data residency, jurisdiction, operators, isolated resources, or larger data volumes is required. The public Internet cloud and the private Cloud Engine are therefore not two competing software worlds, but two deployment models of the same cloud protocol.

Resource accounting is also different. On the public network, applications pay for resources used through cycles. Under the current Cloud Engine technical model, canisters inside the Cloud Engine operate on a zero-cycle cost schedule: internal compute, data storage, messaging, and HTTPS outcalls do not consume canister cycles.[9] This does not mean free or unlimited cloud computing, because the physical nodes still have finite capacity and infrastructure and operators must still be paid for. For systems with large data volumes or dense internal communication, however, this changes the cost model and opens the same software model to workloads for which usage-based accounting on the public network may not be the most natural option.

The same applies to more sensitive software. “Public” and “private” do not form a simple security scale: what matters is the trust model of the specific system, data residency, operators, and the required level of confidentiality. The public ICP network provides strong integrity guarantees for execution and state, but on standard application subnets full memory confidentiality against node operators is not automatic in every configuration; ICP is also developing hardware-protected execution environments for this purpose.[10] A Cloud Engine adds the option to select the infrastructure and operators directly. The real question is therefore not whether one model is always more secure than the other, but which guarantees a particular system actually requires.

The broader architectural question goes further still. Individual systems in today’s cloud can be well protected, but many of the same infrastructure problems are still solved again and again across different applications and platforms: reliability, replication, state management, cryptographic keys, trust between services, auditing, and security configuration. The promise of a cloud protocol is to move some of these properties from the application layer into a shared network layer. This does not make good software architecture unnecessary, but it changes the baseline from which every new application starts.

The question, then, is not merely whether an existing cloud solution “works.” It is also which dependencies and risks have come to seem normal simply because the current cloud model is familiar, and which of them could be solved more systematically. A new architecture should not be adopted merely because it is new, but neither should the existing model be treated as final simply because many layers of security and operations have accumulated around it.

Security Starts at the Base Layer

Alongside digital sovereignty, security is an equally important question. Cyberattacks against companies, hospitals, and public systems are no longer isolated exceptional events, but part of the everyday background of the digital world. According to estimates compiled by TEHA Group and Microsoft, the annual global economic cost of cybercrime grew from roughly $0.9 trillion in 2018 to $9.2 trillion in 2024, with the existing trend projecting $15.6 trillion by 2029.[17]

Estimated annual cost of cybercrime worldwide, 2018–2029. Figures for 2025–2029 are projections. Source: TEHA Group in collaboration with Microsoft, 2025.

These future figures should not be treated as precise predictions. They largely extend the existing trend into a period in which AI is simultaneously changing how software is built, defended, and attacked. The actual trajectory may differ — and could be steeper. What matters most is the scale of the change already underway: cybersecurity has become one of the major systemic challenges of the digital society.

One reason lies in the architecture of software itself. Traditional cloud infrastructure often consists of many separate layers: application servers, databases, identity services, networks, keys, APIs, and external service providers. Each component may be well protected on its own, but every additional dependency and connection also creates another trust boundary. An attacker does not need to break the entire system if compromising its weakest connection is enough. ENISA likewise identifies growing digital dependencies as a factor that expands the attack surface.[18]

Cybersecurity, therefore, is not merely a protective layer built around software. It directly reflects the architecture of the software itself. The more fragmented the foundation, the more components and connections must be secured separately.

ICP approaches this problem from the other direction. Some properties that must be implemented through separate infrastructure layers in traditional cloud environments are built into the protocol itself: replicated computation and state, canister isolation, cryptographically verifiable state, and distributed key management. Application logic and data can operate within the same network-managed compute environment, reducing both separate infrastructure layers and the trust boundaries between them.[10]

This does not mean security no longer requires attention. Flawed application logic, incorrect access controls, and compromised users remain risks. What changes is the foundation: some security problems no longer need to be solved from scratch by every application because they are already properties of the underlying protocol.

It is equally important that existing public digital infrastructure cannot be replaced all at once. ICP’s value therefore extends beyond building new applications. A protocol-based layer can also help connect existing systems more securely by moving critical logic, state, or coordination onto a stronger foundation. If integration points are often among the most vulnerable parts of a system, the objective can be reversed: make the connection points some of the strongest parts of the system.

A new cloud protocol therefore becomes more than an alternative place to run software. It can provide a foundation for building new systems more coherently, reducing trust boundaries across existing systems, and progressively strengthening critical digital infrastructure that is already in operation.

Estonia’s Next Digital Leap

Estonia is not starting from a blank page when it comes to digital trust. Digital identity, electronic signatures, registries, X-Road, and public e-services have developed over a long period into a coherent trust environment. X-Road reflects one of the core principles of Estonia’s existing digital architecture particularly well: independent information systems can exchange data securely without requiring the data to be centralized or all parties to use the same application technology. The provider of a data service retains control of its own data, while the architecture of the underlying information system can remain independent of X-Road.[11] Any new software foundation should therefore preserve these strengths rather than begin from the assumption that the existing system must be replaced.

Estonia’s current attention is understandably focused strongly on artificial intelligence. Eesti.ai brings together practical projects in education, healthcare, business, and the public sector, while Estonia is also separately assessing its need for domestic AI compute infrastructure. According to Eesti.ai, the country currently lacks sufficient local compute capacity to develop, deploy, and manage the next generation of digital services at the required scale.[12]

This creates a possible blind spot for Estonia. AI is not developing separately from the rest of the Internet. While new models, agents, and automated services are being added on top of the existing digital infrastructure, the compute layer beneath those services is also changing. If the focus remains only on what AI can do on top of today’s infrastructure, we may overlook the opportunity to evolve the software foundation on which AI-era services are built.

Digital identities for AI agents provide a useful example. Eesti.ai projects are exploring the legal and technical possibilities for registering AI agents, and in September 2026 the government discussed a project for which a legal basis is being prepared to allow agents to act securely and under controlled authorization on behalf of people.[13] This is an important question, but identity does not have to be treated separately from the rest of the software architecture. In ICP, technical identity is already a natural part of the protocol: a user or software entity is authenticated as a principal, while Internet Identity uses keys and delegated permissions to make authenticated calls.[15] This does not replace Estonia’s eID or its legal significance, but it opens the possibility of exploring how Estonia’s existing identity layer and protocol-level identity could work together in the future.

In this respect, Estonia’s position differs from Pakistan’s. Pakistan is currently building its Government Cloud, national AI compute capacity, identity and data infrastructure, and ICP-based sovereign environment in parallel.[4][5] New compute architecture can therefore enter the foundational layers from the beginning. Estonia has the opposite advantage: a strong, proven digital state built over decades. At the same time, that very maturity makes architectural change harder, because the existing system cannot and should not simply be rebuilt from scratch.

Estonia’s question is therefore different. Not “how do we build a digital state on ICP?” but “where can a new software layer best complement the existing digital state?” X-Road can continue to provide secure data exchange, eID can continue to provide human identity and digital authorization, existing registries can continue fulfilling their roles, and conventional cloud and AI compute can provide large-scale computation. A new network-based software layer can be introduced where stronger control, security, transparency, and verifiability create real value.

This opportunity is not limited to a narrow niche of “verifiable compute.” The same foundation could support complete new public services and critical workflows, management of AI-agent actions, authentication and authorization, cryptographic key use, or processes where it is important to later prove what actually occurred. In one case, the architecture may support an entire new information system; in another, only one especially important part of an existing process. The right scope should be determined by the use case, not by the technology itself.

This approach also aligns with Estonia’s own current digital-state direction. RIA’s 2026–2030 strategy emphasizes a coherent digital architecture, interoperable solutions, service resilience, a high level of cybersecurity, and stronger digital independence.[14] In 2026, RIA has also separately highlighted the need to view Estonia’s digital state as a technological whole across institutional and information-system boundaries.[14] Exploring a new architectural option is therefore not opposition to Estonia’s existing digital state, but a question of what foundation can carry its next stage of development.

Local Digital Capability and the Ability to Build

Digital sovereignty does not end at the national border. Municipalities, schools, companies, organizations, and communities are also becoming increasingly dependent on software that they may have little influence over. Local digital capability does not mean that every municipality should build its own cloud or every school its own information system. It means having enough understanding, skills, and technical freedom to define one’s own needs, evaluate different solutions, participate in their creation, and, where appropriate, build software independently.

Artificial intelligence makes this level particularly interesting. Work that until recently required a large development team can increasingly be carried out with far fewer resources. At the same time, good systems do not become automatic. As writing code becomes easier, understanding the problem precisely, choosing the architecture, designing permissions, organizing data, validating results, and deciding what should be turned into software in the first place all become more important.

Practical software education is therefore a natural part of society’s digital infrastructure. The aim does not have to be teaching as many programming languages or cloud services as possible, but giving people the ability to move from a real problem to a working complete application and understand its parts. AI can be a natural development tool in this process, but not a substitute for systems thinking. This capability can matter to a professional developer, a small-business founder, a municipal employee, or a young person discovering that software is not something built only by large technology companies somewhere else.

Local capability also includes the ability to choose the underlying infrastructure. Not every system needs a private Cloud Engine, and not everything needs to run on a public crypto cloud. Conventional cloud, the public Internet cloud, private Cloud Engines, and local infrastructure are different tools. Digital independence grows when a person or organization understands the differences and can select the right architecture for the problem, rather than when one model is declared universally correct in advance.

The local level is also where large architecture meets real life. A national pilot can show that a system is technically reliable, but actual use reveals whether people understand it, whether it helps them do something better, and whether the technology increases or reduces their own capacity to act. Local experience can in turn provide national and global levels with knowledge that cannot be obtained from an architecture diagram alone.

EFTI Software Direction

Society’s digital infrastructure is not merely an analytical topic for EFTI. This work also helps define the institute’s practical software direction: to research, discuss, teach, and selectively build. At the global level, this means understanding developments around ICP and broader cloud architecture and building technical and architectural clarity. At the Estonian level, it means comparing those possibilities with the existing digital state, X-Road, identity systems, cybersecurity, and AI development. At the local level, it means practical software education, public-interest applications, and collaboration with schools, municipalities, companies, organizations, and communities.

EFTI’s aim is not to prescribe one final future architecture or to operate every layer itself. The institute’s value can lie in connecting these scales: bringing global development into an Estonian context, linking technical knowledge with societal needs, building local capability, and developing enough real software in selected areas to test ideas in practice. The first concrete concepts in this direction are subnet.ee and Smart Türi, but neither defines the full scope of EFTI’s national or local work.

subnet.ee — an Estonia-level pilot

subnet.ee is EFTI’s early research and pilot direction at the Estonian level, not a finished national infrastructure.[16] Its purpose is to explore what an ICP Cloud Engine located in Estonia and operated by local parties could look like, how such an environment could be governed, and for which applications it might provide meaningful advantages alongside existing solutions.

A good pilot should not begin by trying to build the largest possible system. It is more useful to choose an important but bounded problem and make the entire system visible: who the parties are, what permissions they have, where data resides, what can be technically verified, how integration with existing information systems works, and who is responsible when something fails. The same experiment makes it possible to compare cost, performance, reliability, and operational overhead with a conventional architecture. If a Cloud Engine provides no meaningful advantage in a particular use case, that is also a valuable result because the next choice can be made with better knowledge.

For Estonia, it is especially interesting to explore integration with an already functioning digital state rather than constructing a parallel world beside it. X-Road can remain the data-exchange layer where it already performs that role well, while ICP-based software can take on tasks requiring a different model of execution, state, or independence. Connecting Estonia’s eID with protocol-level identity could also become one possible research direction. subnet.ee is therefore primarily an experiment in understanding where a global cloud protocol, local infrastructure, and Estonia’s existing digital architecture can genuinely meet.

Smart Türi — a local-level experiment

Smart Türi is one possible local software direction for EFTI: a digital collaboration space designed to connect people’s knowledge, discussions, documents, and initiatives. Its starting point is a real place and a real need. In any municipality, people know a great deal about their streets, parks, schools, and everyday problems; the local government holds documents and decisions, schools have their own experience, and businesses and associations possess different capabilities. Much of this knowledge, however, remains scattered across conversations, files, social media, and people’s memory.

The idea behind Smart Türi is to gather the relevant context around a question so that every new discussion does not have to start from zero. A school route, public green space, or local development issue could bring together residents’ observations, photographs, previous decisions, documents, and proposals. Instead of merely producing another stream of posts, the system could gradually become community memory.

This also opens the possibility of collective digital intelligence. One person may know local history, another may notice an everyday problem, a third may know how to solve it, and a fourth may know how to implement the solution. AI can help summarize long discussions, find related material, recall earlier decisions, and surface unresolved questions. Its role is not to decide on behalf of the community or artificially merge different views into a false consensus, but to help people notice, remember, and use their own collective knowledge more effectively.

This connects to EFTI’s idea of conscious software. It does not mean that software itself is conscious, but that its designers remain conscious of the relationships and behaviour the system encourages. Whereas many contemporary platforms are optimized for attention and time spent on the screen, the purpose of local public software can instead be to improve understanding, make important information easier to find, and connect digital communication back to real-world cooperation.

Türi, as Estonia’s spring capital, a garden town, and a nature-oriented living environment, gives this idea one particular local expression. Nature-centeredness does not have to be only a visual motif but can become a principle: technology should fit the needs of local life and people, rather than forcing people to adapt themselves to the system. The same software principle could take a very different form in another town, municipality, school network, or community.

Smart Türi is therefore not the final model of EFTI’s local software direction, just as subnet.ee is not the institute’s only possible Estonia-level project. They are two early ways of exploring the same broader question at different scales: what kind of infrastructure gives people more ability to decide for themselves, and what kind of software helps them actually use that capability?

This work cannot mature inside a single institute. It brings together cloud infrastructure, cybersecurity, public administration, education, software development, business, and local knowledge. EFTI therefore seeks open collaboration with technical, institutional, educational, and local partners who are interested not merely in observing the next generation of digital infrastructure but in researching, testing, and, where appropriate, building it together.

Infrastructure for Agency

Society’s digital infrastructure develops when its different levels provide honest feedback to one another. The promises of global technology can be tested against the real requirements of Estonia’s mature digital state. A national pilot can reveal which guarantees hold and which questions remain unresolved. A local application can show something a purely technical experiment cannot: whether people understand the system, whether it helps them use their knowledge more effectively, and whether the technology increases their own ability to act together.

The movement is not only top-down. A local need can inspire new software, software can reveal the need for different infrastructure, and an experiment in one country can in turn help improve a global protocol. Global, national, and local are therefore not three floors of a hierarchy, but interconnected dimensions of the same system.

Estonia’s first digital leap gave people and institutions the ability to find one another reliably in the digital environment, communicate, and exchange data. The next stage may extend that same trust environment into the actions of software itself—not by moving everything onto one new solution, but by identifying precisely where stronger control, security, and verifiability are needed and how a new foundation can fit with what already exists. At the same time, the rapid growth of AI should not obscure the fact that the computational and software foundations on which the next generation of services will be built are changing too.

ICP is EFTI’s deliberately chosen foundation for exploring this possibility. subnet.ee asks what one Estonian infrastructure-level expression of it might look like; Smart Türi asks what value a consciously designed digital environment might create for a local community. Alongside both, it is equally important to grow people and organizations capable of understanding their own needs, evaluating technological choices, and increasingly shaping systems themselves.

Society’s digital infrastructure is not only what our systems run on. Its deeper value emerges when technical capability helps people and institutions understand their world more clearly and gives them greater ability to shape it themselves.

References

  1. 1. EFTI, “Crypto Cloud: ICP as a Cloud Protocol and the Next Software Foundation of the Internet.”
  2. 2. Estonian Information System Authority (RIA), “Estonian experts develop cyber defence doctrine for the AI era,” 16 September 2026; RIA, “What to expect in cyberspace in 2026.”
  3. 3. Internet Computer, Internet Computer Protocol, Cloud Engines, and ICP Quick Start — Sovereign Infrastructure. and Cloud Engines
  4. 4. Pakistan Digital Authority, Pakistan Digital Authority and DFINITY Partner for Sovereign Cloud Infrastructure and AI Software Systems, 10 February 2026.
  5. 5. Pakistan Digital Authority, Working towards a sovereign digital backbone, 22 July 2026.
  6. 6. United Nations Development Programme, UNDP Partners with the DFINITY Foundation to Enhance Financial Inclusion of MSMEs, 3 July 2024.
  7. 7. UNDP / DFINITY Foundation, UNDP and DFINITY Foundation Collaborate on Exploring Sovereign Cloud Infrastructure and Decentralized AI Deployment for Public Good, 2026.
  8. 8. Swiss Subnet, Sovereign cloud infrastructure for the AI era.
  9. 9. Internet Computer Skills, Cloud Engine Canisters, updated 21 September 2026.
  10. 10. Internet Computer Developer Docs, Security Model.
  11. 11. Estonian Information System Authority, X-Road Data Exchange Layer.
  12. 12. Eesti.ai, Projects, including AI compute infrastructure.
  13. 13. Government of the Republic of Estonia, Digital identities for AI agents, 17 June and 24 September 2026. and Cabinet meeting, 24 September 2026
  14. 14. Estonian Information System Authority, RIA Strategy 2026–2030 and “RIA is looking for a Chief IT Architect: the digital state needs a stronger holistic view,” 8 September 2026.
  15. 15. Internet Computer Developer Docs, Principals, Internet Identity, and Identity and Access Management.
  16. 16. EFTI, subnet.ee — Estonian sovereign cloud infrastructure pilot concept.
  17. 17. TEHA Group in collaboration with Microsoft (2025), estimated annual cost of cybercrime worldwide, 2018–2029. Public data series: Statista, “Annual cost of cybercrime worldwide 2018–2029.”
  18. 18. ENISA, Threat Landscape 2026, 30 September 2026.

Discussion

Discussion opens when you sign in. No purchase required.

Ühiskonna digitaristu

Riikide digitaalne suveräänsus, Eesti järgmine digihüpe ja kohalik võimekus

Tarkvara on saanud ühiskonna nähtamatuks taristuks. Raha, side, ettevõtlus, haridus, tervishoid ja avalikud teenused sõltuvad süsteemidest, mille olemasolu märkame sageli alles siis, kui midagi ei tööta. Pilv on teinud nende süsteemide loomise lihtsamaks ja kasutamise paindlikumaks, kuid kasvatanud ühtlasi sõltuvust taristust, mida kasutaja, organisatsioon või riik ise lõpuni ei juhi. Tehisaru muudab küsimuse veelgi olulisemaks: tarkvara ei vahenda enam ainult inimese tegevust, vaid võib talle antud volituste piires ise infot otsida, teiste süsteemidega suhelda ja toiminguid teha.

Seetõttu ei piisa digitaristu hindamisel enam sellest, et teenus on kiire ja andmed on kaitstud. Järjest olulisem on mõista, kelle nimel tarkvara tegutseb, millised on tema õigused, kes saab muuta programmi või keskkonda, mille järgi ta töötab, millistest välistest osapooltest selle toimimine sõltub ning mida on võimalik tema tegevuse kohta hiljem kontrollida. Need on tehnilised küsimused, kuid nende vastustest sõltub järjest rohkem ka see, kui iseseisvalt saavad inimesed, organisatsioonid ja riigid oma digitaalset keskkonda kujundada.

EFTI allikas „Krüptopilv: ICP kui pilveprotokoll ja Interneti järgmine tarkvaraalus” käsitleb selle muutuse tehnilist vundamenti.[1] Käesolev käsitlus liigub sealt ühiskondliku ja rakendusliku küsimuseni: millist võimekust saab sellisele alusele ehitada ning kelle kätte jääb kontroll selle võimekuse üle? Vastust tuleb otsida mitmes mõõtkavas korraga. Üleilmne tehnoloogiline alus loob uusi võimalusi, riigid peavad need sobitama oma õigusruumi ja digiarhitektuuriga ning kohalikul tasandil selgub lõpuks, kas tehnoloogia kasvatab ka inimeste ja organisatsioonide tegelikku tegutsemisvõimet.

Uus digitaalne suveräänsus

Pilvandmetöötluse suur väärtus on olnud võimalus kasutada arvutusvõimsust, andmebaase ja muid teenuseid ilma kõike ise ehitamata. Sellele toetub märkimisväärne osa tänapäeva tarkvarast ning suurte pilveplatvormide areng on võimaldanud ka väikestel organisatsioonidel kasutada taristut, mille rajamine oleks varem olnud jõukohane vaid palju suurematele tegijatele. Mugavusega käib aga kaasas järjest sügavam sõltuvus teenusepakkujatest, haldajatest, tarkvarakihtidest, tehnoloogilistest tarneahelatest ja õigusruumidest, mida süsteemi kasutaja ise täielikult ei juhi.

Riigi puhul muutub see küsimus eriti oluliseks, sest digitaalne taristu on saanud osaks riigi enda toimevõimest. Digitaalne suveräänsus ei tähenda seetõttu ainult seda, et server paikneb oma territooriumil või andmeid hoitakse sobivas jurisdiktsioonis. Sama tähtis on, kes saab süsteemi käitada, muuta või peatada, kelle käes on ligipääsud ja võtmed, millistest välistest teenustest sõltub selle toimepidevus ning kui palju tuleb kriitilise tarkvara korrektseks toimimiseks usaldada üksikut operaatorit, administraatorit või teenusepakkujat.

Tehisaru muudab seda olukorda kahes vastassuunas korraga. Ühelt poolt annab ta inimestele ja organisatsioonidele võime tarkvara palju kiiremini luua ning võimaldab anda digitaalsetele süsteemidele järjest iseseisvamaid ülesandeid. Teisalt võimendab sama tehnoloogia ka ründajat. Eesti AI-ajastu küberkaitse käsitlus toob välja, et tehisaru võimaldab rünnakuid teha kiiremini, odavamalt, suuremas mahus ja korraga paljude sihtmärkide vastu ning võib lühendada aega uue nõrkuse leidmisest selle ärakasutamiseni.[2] See tähendab, et koos rakenduskihi võimekusega kasvavad ka ründepind, süsteemide keerukus ja nõuded küberkaitsele.

See ei vähenda küberturbe, auditite, ligipääsukontrolli ega hea süsteemihalduse tähtsust. Pigem tekib nende kõrvale sügavam arhitektuuriline küsimus: milliseid omadusi peaks kandma tarkvarataristu ise? Tänases pilves ehitatakse töökindlus, andmehaldus, identiteet, õigused, võtmed, replikatsioon, seire ja turvagarantiid suuresti eri teenuste ja kihtide kombinatsioonina. Iga uus süsteem peab märkimisväärse osa sellest tervikust uuesti kokku panema, haldama ja kaitsma. Kui osa korduvatest probleemidest saab lahendada ühise võrgu- või protokollitasandi omadusena, muutub mitte ainult üks kaitsekiht, vaid lähtekoht, mille peale tarkvara üldse ehitatakse.

Tuleviku digiriigi tarkvarapinu on seetõttu laiem kui rakendused ja AI. Kõige all paikneb füüsiline ja jurisdiktsiooniline alus: riistvara, andmekeskused, operaatorid, energia, geograafiline paiknemine ja õigusruum. Selle peal on tarkvaraline arvutustaristu: arvutus, andmehoidla, võrk, tarkvara täitmine, küberturve ja toimepidevus. Järgmisena tulevad identiteet, õigused, registrid, andmed ja süsteemide koostalitlusvõime; nende peale omakorda AI-mudelid, agendid ja automatiseeritud töövood ning kõige kõrgemal inimesed, institutsioonid ja avalikud teenused.

Digitaalne suveräänsus ei ole selles pinus üks eraldi kiht. Kontroll, verifitseeritavus, andmete suveräänsus, kübervastupidavus, toimepidevus, koostalitlusvõime ja sõltumatus peavad läbima tervikut. Kohalik andmekeskus või kodumaine pilvepakkuja võib olla oluline osa suveräänsusest, kuid füüsiline paiknemine üksi ei lahenda tarkvara täitmise, operaatoririski, võtmete, süsteemi oleku ega teenusepakkujast sõltuvuse küsimust. AI-ajastul, mil ülemised kihid arenevad kiiresti, muutub seetõttu järjest olulisemaks ka nende all oleva tarkvaralise aluse areng.

Digitaalne suveräänsus ei tähenda seejuures kõigest välisest loobumist ega rahvuslike tehnoloogiliste saarte ehitamist. Interneti enda tugevus seisneb selles, et erinevad sõltumatud osapooled saavad ühiste avatud protokollide kaudu koostööd teha. Huvitavam küsimus on, kas sama põhimõtet saab laiendada ka arvutusele ja pilvetarkvarale nii, et üleilmne koostalitlusvõime ja kohalik kontroll ei peaks olema vastandid.

Pilveplatvormist pilveprotokollini

Üks võimalik vastus on liikuda pilveteenusest rohkem pilveprotokolli suunas. Pilveteenuse puhul pakub konkreetne ettevõte kasutajale enda hallatava keskkonna. Avatud protokoll loob ühise tehnilise aluse, mille järgi saavad töötada erinevate omanike ja operaatorite arvutuskeskkonnad. Just sellest vaatenurgast on EFTI jaoks oluline Internet Computer Protocol ehk ICP.

ICP eripära ei seisne ainult plokiahela kasutamises ega digitaalsetes varades. Protokoll seob sõltumatud arvutussõlmed üheks replikeeritud arvutuskeskkonnaks, mis suudab käitada rakendusloogikat, hoida püsivat olekut ja andmeid ning teenindada ka veebiliidest. Konsensus ja krüptograafilised mehhanismid annavad süsteemi täitmisele omadusi, mida tavapärases pilves tuleb saavutada mitme eraldi infrastruktuuri- ja turvakihi kaudu.[3] EFTI „Krüptopilve” käsitlus avab seda tehnilist arhitektuuri põhjalikumalt; ühiskonna digitaristu seisukohalt on tähtsam selle võimalik tagajärg: osa probleemidest, mida praegu lahendatakse iga rakenduse ja pilvekeskkonna juures uuesti, saab liikuda ühise arvutusprotokolli tasandile.

EFTI kasutab ICP-d oma tarkvarasuuna peamise tehnoloogilise lähtekohana, kuid see ei tähenda väidet, et üks protokoll sobib igale ülesandele. Huvi tuleneb omaduste kombinatsioonist: tervikliku tarkvara käitamine, replikeeritud täitmine, protokolliline olek, krüptograafilised garantiid ning võimalus vähendada sõltuvust tavapärasest üksikust rakendusserverist või pilveoperaatorist. Nende omaduste tegelik väärtus peab siiski selguma töötavates süsteemides, mõõdetavates kuludes ja hästi mõistetavates kasutusjuhtudes.

Riikliku tasandi jaoks on sellest kujunenud mõte Internet Computer for Nations. Riik ei ole ICP ainus ega tingimata peamine kasutaja; sama küsimus puudutab ettevõtteid, ülikoole ja teisi organisatsioone, kelle jaoks on oluline taristu juhtimine, andmete paiknemine või pikaajaline sõltumatus. Riiklik kasutus on lihtsalt eriti nõudlik proovikivi, sest seal peavad korraga kandma tehniline töökindlus, toimepidevus, õigusruum, küberturvalisus ja avalik usaldus.

Kõige nähtavam näide on praegu Pakistan. Pakistan Digital Authority ja DFINITY sõlmisid 2026. aasta veebruaris koostööleppe Pakistanile pühendatud ICP taristu loomiseks. Koostöö hõlmab riigis paiknevat suveräänset keskkonda, AI-valmis tarkvara, riikliku sõnumirakenduse pilooti ning kohaliku tehnilise võimekuse kasvatamist.[4] Samal ajal arendab Pakistan ka teisi digiriigi aluskihte: Government Cloudi, riiklikku AI-arvutusvõimet, kataloogi- ja identiteediteenuseid ning digitaristu juhtimismudelit.[5] ICP ei ole seal kogu digiriigi asendus, vaid üks osa laiemast aluskihtide ehitamisest.

Selles on Eesti jaoks huvitav võrdlus. Pakistan on olukorras, kus mitmed digiriigi kandvad kihid alles kujunevad ning uut arhitektuuri saab arvesse võtta juba nende ehitamise ajal. Eesti tegi suure osa sellest tööst aastakümneid varem. See on meie selge eelis, kuid ühtlasi tähendab küps olemasolev arhitektuur, et järgmine alusmuutus ei saa tulla puhtalt lehelt alustades. Eesti küsimus ei ole, kuidas ehitada digiriik ICP peale, vaid kuidas uus tarkvaraline alus ühendada juba toimiva digiriigiga nii, et olemasolev tugevus säiliks.

Rahvusvaheline mõõde ulatub Pakistanist kaugemale. UNDP ja DFINITY alustasid koostööd juba 2024. aastal Universal Trusted Credentials algatusega, mille eesmärk on tugevdada digitaalsete tõendite usaldusväärsust ja väikeste ning keskmiste ettevõtete ligipääsu rahastusele.[6] 2026. aastal laienes koostöö suveräänse pilvetaristu ja detsentraliseeritud AI uurimisele UNDP riigikontorite, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning avaliku sektori pilootide kaudu.[7] Šveitsis tegutsev Swiss Subnet näitab omakorda teistsugust suunda, kus kohalik jurisdiktsioon, füüsiline käitamine ja verifitseeritav täitmine on toodud ühe taristumudeli alla.[8] Need ei moodusta veel üht valmis globaalset standardit, kuid näitavad, et suveräänse arvutuse küsimust uuritakse juba väga erinevatest institutsionaalsetest lähtekohtadest.

Siit jõuame artikli ühe keskse põhimõtteni. Globaalne ei pea tähendama tsentraalset ning suveräänne ei pea tähendama suletut. Ühine protokoll võib töötada erinevates jurisdiktsioonides, erinevate operaatorite ja erinevate eesmärkidega keskkondades. Digitaalne suveräänsus ei pea seega tähendama omaette rahvusliku tehnoloogilise maailma ehitamist, vaid võimalust osaleda ühises avatud võrgus suurema kontrolliga selle üle, kus ja kelle tingimustel oluline tarkvara töötab.

Selle võimaluse üheks tehniliseks osaks on Cloud Engine ehk pilvemootor. Pilvemootor on eraldi seadistatav ICP alamvõrk, mille puhul saab valida sõlmed, nende operaatorid, füüsilise asukoha ja replikatsiooni taseme, samal ajal kui rakendustele jääb sama ICP tarkvaramudel.[3] See loob ühe protokolli sees kaks erinevat, kuid omavahel seotud viisi pilvetarkvara käitamiseks.

Avalik Interneti pilv ja privaatne pilvemootor

Avalik ICP võrk annab võimaluse paigaldada tarkvara jagatud üleilmsesse taristusse ilma, et arendaja peaks ise arvutussõlmi hankima või haldama. See sobib veebilehtede, avalike teenuste, rakenduste ja paljude teiste süsteemide jaoks, millel ei ole põhjust omada eraldi füüsilist arvutuskeskkonda. Rakendus kasutab ühist võrku ning tema arvutus-, salvestus- ja võrguresursse arvestatakse tsüklites.

Pilvemootor annab sama protokolli kasutamiseks teistsuguse mudeli. Organisatsioon saab valida sõlmed, operaatorid, geograafilise asukoha ja replikatsiooni ning kasutada enda jaoks eraldatud arvutusvõimsust. See võib olla oluline siis, kui vajalik on täpsem kontroll andmete paiknemise üle, konkreetne jurisdiktsioon, valitud operaatorid, eraldatud ressursid või suuremad andmemahud. Avalik Interneti pilv ja privaatne pilvemootor ei ole seega kaks konkureerivat tarkvaramaailma, vaid ühe pilveprotokolli kaks kasutusviisi.

Erinev on ka ressursside arvestus. Avalikus võrgus maksab rakendus kasutatud ressursside eest tsüklites. Praeguse pilvemootori tehnilise mudeli järgi töötavad selle sees olevad kanistrid null-tsükli kulugraafikuga: pilvemootori sisene arvutus, andmete talletamine, sõnumivahetus ja HTTPS-väljakutsed ei kuluta kanistri tsükleid.[9] See ei tähenda tasuta ega piiramatut pilve, sest füüsilistel sõlmedel on oma maht ning infrastruktuuri ja operaatorite eest tuleb endiselt tasuda. Suure andmemahu või tiheda sisemise suhtlusega süsteemide puhul muudab see aga kulude loogikat ning avab sama tarkvaramudeli töökoormustele, mille puhul avaliku võrgu kasutuspõhine arvestus ei pruugi olla kõige loomulikum lahendus.

Sama kehtib tundlikuma tarkvara puhul. „Avalik” ja „privaatne” ei moodusta lihtsat turvalisusskaalat: oluline on konkreetse süsteemi usaldusmudel, andmete paiknemine, operaatorid ja vajalik konfidentsiaalsuse tase. Avaliku ICP võrgu protokoll annab tugevad täitmise ja oleku tervikluse garantiid, kuid standardsete rakendusalamvõrkude puhul ei ole kogu mälu konfidentsiaalsus sõlmeoperaatori suhtes kõigis seadistustes automaatne; ICP arendab selleks ka riistvaraliselt kaitstud täitmiskeskkondi.[10] Pilvemootor lisab võimaluse valida infrastruktuuri ja selle operaatorid ise. Seetõttu ei ole küsimus selles, kas üks mudel on alati teisest turvalisem, vaid selles, millised garantiid konkreetne süsteem vajab.

Olulisem arhitektuuriline küsimus on veel laiem. Tänases pilves võivad üksikud lahendused olla hästi kaitstud, kuid suur hulk samu infrastruktuuriprobleeme lahendatakse ikka ja jälle eri rakenduste ning platvormide juures eraldi: töökindlus, replikatsioon, oleku haldus, võtmed, teenustevaheline usaldus, audit ja turvakonfiguratsioon. Pilveprotokolli võimalus on viia osa neist omadustest rakenduse alt ühisele võrgu tasandile. See ei tee head tarkvaraarhitektuuri üleliigseks, kuid muudab alust, mille pealt iga uus rakendus alustab.

Seetõttu ei ole lähtekoht lihtsalt see, kas olemasolev pilvelahendus „töötab”. Küsimus on ka selles, milliseid sõltuvusi ja riske oleme hakanud pidama normaalseks seetõttu, et praegune pilvemudel on tuttav, ning milliseid neist oleks võimalik lahendada süsteemsemalt. Uut arhitektuuri ei ole vaja valida uudsuse pärast, kuid ka olemasolevat ei tasu pidada lõplikuks ainult seetõttu, et selle ümber on aastatega ehitatud palju kaitse- ja halduskihte.

Turvalisus algab aluskihist

Digitaalse suveräänsuse kõrval on sama oluline küsimus turvalisus. Küberrünnakud ettevõtete, haiglate ja riiklike süsteemide vastu ei ole enam üksikud erakordsed sündmused, vaid digitaalse maailma igapäevane taust. TEHA Groupi ja Microsofti koondatud hinnangu järgi kasvas küberkuritegevuse ülemaailmne aastane majanduslik kulu 2018. aasta ligikaudu 0,9 triljonilt dollarilt 2024. aastaks 9,2 triljonini ning senise trendi põhjal prognoositakse 2029. aastaks 15,6 triljonit.[17]

Hinnanguline küberkuritegevuse aastane ülemaailmne kulu, 2018–2029. 2025.–2029. aasta näitajad on prognoosid. Allikas: TEHA Group koostöös Microsoftiga, 2025.

Neid tulevikunumbreid ei tasu võtta täpse ennustusena. Need pikendavad suuresti seni nähtud trendi ajal, mil AI muudab korraga nii tarkvara loomist, kaitsmist kui ka ründamist. Tegelik areng võib kujuneda teistsuguseks ja ka järsemaks. Olulisem on juba toimunud muutuse suurus: küberturvalisusest on saanud üks digitaalse ühiskonna suurimaid süsteemseid väljakutseid.

Selle üks põhjus peitub tarkvara enda ülesehituses. Traditsiooniline pilvetaristu koosneb sageli paljudest eraldi kihtidest: rakendusserverid, andmebaasid, identiteediteenused, võrgud, võtmed, API-d ja välised teenusepakkujad. Iga osa võib olla eraldi hästi kaitstud, kuid iga uus sõltuvus ja ühendus loob ka uue usalduspiiri. Ründaja ei pea murdma kogu süsteemi, kui piisab selle kõige nõrgemast ühenduskohast. ENISA toobki kasvavad digitaalsed sõltuvused välja ühe ründepinda laiendava tegurina.[18]

Seetõttu ei ole küberturvalisus ainult tarkvara ümber ehitatav kaitse. See peegeldab otseselt tarkvara arhitektuuri. Mida fragmentaarsem on alus, seda rohkem tekib komponente ja ühendusi, mille turvalisust tuleb eraldi tagada.

ICP läheneb sellele probleemile teiselt poolt. Osa omadusi, mida traditsioonilises pilves tuleb lahendada eraldi taristukihtidega, on viidud protokolli enda sisse: arvutuse ja oleku replikeerimine, kanistrite isolatsioon, krüptograafiliselt kontrollitav olek ning hajutatud võtmehaldus. Rakenduse loogika ja andmed saavad töötada samas võrgu hallatavas arvutuskeskkonnas, vähendades nii eraldi infrastruktuurikihte kui ka nendevahelisi usalduspiire.[10]

See ei tähenda, et turvalisusele ei peaks enam mõtlema. Vigane rakendusloogika, valed ligipääsuõigused või kompromiteeritud kasutaja jäävad endiselt riskideks. Muutub aga alus: osa turvaprobleemidest ei pea iga rakendus enam nullist ise lahendama, sest need on juba protokolli omadused.

Sama oluline on, et olemasolevat ühiskondlikku digitaristut ei ole võimalik korraga välja vahetada. ICP väärtus ei piirdu seetõttu ainult uute rakenduste ehitamisega. Protokollipõhine kiht saab aidata ka olemasolevaid süsteeme turvalisemalt ühendada, viies kriitilise loogika, oleku või koordineerimise tugevamale alusele. Kui ühenduspunktid on sageli süsteemi kõige haavatavamad kohad, saab eesmärgi ümber pöörata: teha just ühenduspunktidest süsteemi kõige tugevam osa.

Nii muutub uus pilveprotokoll enamaks kui alternatiivseks kohaks tarkvara jooksutamiseks. See võib olla alus, mille abil ehitada uusi süsteeme terviklikumalt, vähendada olemasolevate süsteemide usalduspiire ning tugevdada järk-järgult ka juba toimivat kriitilist digitaristut.

Eesti järgmine digihüpe

Eesti ei alusta digitaalse usalduse loomist tühjalt lehelt. Digitaalne identiteet, allkirjastamine, registrid, X-tee ja avalikud e-teenused on kujunenud pika aja jooksul terviklikuks usaldusruumiks. X-tee näitab hästi Eesti senise digiarhitektuuri üht kandvat põhimõtet: sõltumatud infosüsteemid saavad turvaliselt andmeid vahetada, ilma et andmeid peaks koondama ühte keskusesse või kõik osapooled kasutama sama rakendustehnoloogiat. Andmed jäävad andmeteenuse osutaja kontrolli alla ning infosüsteemi enda arhitektuur võib jääda X-teest sõltumatuks.[11] Uut tarkvaralist alust uurides tasub seda tugevust hoida, mitte alustada senise süsteemi asendamisest.

Eesti praegune tähelepanu on arusaadavalt tugevalt tehisarul. Eesti.ai koondab rea praktilisi projekte hariduses, tervishoius, ettevõtluses ja avalikus sektoris ning eraldi hinnatakse ka Eesti enda AI-arvutustaristu vajadust. Eesti.ai enda hinnangul ei ole järgmise põlvkonna digiteenuste arendamiseks, rakendamiseks ja haldamiseks vajalikku kohalikku arvutusvõimet praegu piisavalt.[12]

Siin tekib Eesti jaoks võimalik pimekoht. AI ei arene eraldi ülejäänud Internetist. Samal ajal, kui ehitame olemasoleva digitaristu peale uusi mudeleid, agente ja automatiseeritud teenuseid, muutub ka arvutuskiht, mille peal need teenused töötavad. Kui keskendume ainult sellele, mida AI-ga olemasoleva infrastruktuuri peal teha saab, võib märkamata jääda võimalus arendada ümber ka tarkvaralist alust, mille peale AI-ajastu teenused ehitatakse.

AI-agentide digitaalne identiteet on selle kohta hea näide. Eesti.ai projektides kaardistatakse AI-agentide registreerimise õiguslikke ja tehnilisi võimalusi ning 2026. aasta septembris tutvustati valitsusele projekti, mille jaoks valmistatakse ette õiguslikku alust agentide turvaliseks ja kontrollitud tegutsemiseks inimese nimel.[13] See on oluline küsimus, kuid identiteeti ei pea käsitlema ülejäänud tarkvaraarhitektuurist eraldi. ICP-s on tehniline identiteet juba protokolli loomulik osa: kasutaja või tarkvara autentitakse principal'ina ning Internet Identity kasutab võtmeid ja delegeeritud õigusi autentitud kutsete tegemiseks.[15] See ei asenda Eesti eID-d ega selle õiguslikku tähendust, kuid avab võimaluse uurida, kuidas Eesti olemasolev identiteet ja protokollitasandi identiteet võiksid tulevikus koos töötada.

Selles mõttes erineb Eesti olukord Pakistanist. Pakistan ehitab praegu paralleelselt Government Cloudi, riiklikku AI-arvutusvõimet, identiteedi- ja andmetaristut ning ICP-põhist suveräänset keskkonda.[4][5] Nende jaoks saab uus arvutusmudel tulla aluskihtide ehitamisse sisse juba algusest. Eesti eelis on vastupidine: meil on tugev, tõestatud ja aastakümnetega küpsenud digiriik. Samal ajal teeb seesama küpsus arhitektuurilise muutuse keerulisemaks, sest olemasolevat ei saa ega ole mõtet nullist ümber ehitada.

Seetõttu on Eesti küsimus teistsugune. Mitte „kuidas ehitada digiriik ICP peale?”, vaid „kus saab järgmine tarkvarakiht olemasolevat digiriiki kõige paremini täiendada?” X-tee võib jätkuvalt täita andmevahetuse rolli, eID inimese identiteedi ja digitaalsete volituste rolli, olemasolevad registrid oma ülesandeid ning traditsiooniline pilv ja AI-arvutus pakkuda suurt arvutusvõimsust. Uus võrgupõhine tarkvarakiht võib lisanduda sinna, kus tugevam kontroll, turvalisus, läbipaistvus ja tõendatavus päriselt väärtust loovad.

See kasutusruum ei piirdu ühe väikese „verifitseeritava arvutuse” nišiga. Samal alusel võib ehitada terviklikke uusi avalikke teenuseid ja kriitilisi töövooge, AI-agentide tegevuste haldust, autentimise ja volituste lahendusi, krüptograafiliste võtmete kasutamist või protsesse, mille puhul on oluline hiljem tõendada, mis tegelikult toimus. Mõnel juhul võib uus arhitektuur katta terve uue infosüsteemi, teisel juhul ainult ühe eriti olulise osa olemasolevast protsessist. Küsimus tuleb lahendada kasutusjuhu, mitte tehnoloogia enda järgi.

See lähenemine sobib hästi ka Eesti enda digiriigi praeguse suunaga. RIA strateegia 2026–2030 rõhutab ühtset digiarhitektuuri, koosvõimelisi lahendusi, teenuste vastupidavust, kõrget küberturvalisuse taset ja digitaalse iseseisvuse tugevdamist.[14] RIA on 2026. aastal toonud eraldi esile ka vajaduse vaadata Eesti digiriigi tehnoloogilist tervikpilti üle asutuste ja infosüsteemide piiride.[14] Uue arhitektuurilise võimaluse uurimine ei ole seega senisele digiriigile vastandumine, vaid küsimus sellest, milline alus kannab selle järgmist arenguetappi.

Kohalik digivõimekus ja võimalus ise ehitada

Digitaalne suveräänsus ei lõpe riigipiiril. Ka omavalitsus, kool, ettevõte, organisatsioon ja kogukond sõltuvad järjest rohkem tarkvarast, mille kujundamisel võib neil endil olla vähe sõnaõigust. Kohalik digitaalne võimekus ei tähenda, et iga vald peaks ehitama oma pilve või iga kool oma infosüsteemi. Pigem tähendab see piisavat arusaamist, oskusi ja tehnilist vabadust, et oma vajadusi ise sõnastada, erinevaid lahendusi hinnata, nende loomises osaleda ning sobivas ulatuses ka ise tarkvara ehitada.

Tehisaru muudab selle tasandi eriti huvitavaks. Osa tööst, mis veel hiljuti nõudis suurt arendusmeeskonda, saab nüüd teha palju väiksema ressursiga. Samal ajal ei muutu hea süsteemi loomine automaatseks. Kui koodi kirjutamine lihtsustub, muutuvad veel olulisemaks probleemi täpne mõistmine, arhitektuuri valik, õiguste kujundamine, andmete korraldus, tulemuste kontrollimine ning otsus selle kohta, mida üldse tasub tarkvaraks muuta.

Seetõttu on praktiline tarkvaraõpe ühiskonna digitaristu loomulik osa. Eesmärk ei pea olema õpetada võimalikult palju programmeerimiskeeli või pilveteenuseid, vaid anda inimesele võime liikuda päris probleemist toimiva tervikliku rakenduseni ja mõista selle osi. AI saab siin olla loomulik arendusvahend, kuid mitte süsteemse mõtlemise asendaja. Selline võimekus võib olla oluline professionaalsele arendajale, väikese ettevõtte loojale, omavalitsuse töötajale või noorele, kes alles avastab, et tarkvara ei ole midagi, mida ehitatakse ainult suurtes tehnoloogiaettevõtetes kusagil mujal.

Kohalik võimekus puudutab ka alusinfra valikut. Kõik süsteemid ei vaja privaatset pilvemootorit ning kõik ei pea töötama avalikul krüptopilvel. Tavapärane pilv, avalik Interneti pilv, privaatne pilvemootor ja kohalik taristu on erinevad tööriistad. Digitaalne iseseisvus kasvab siis, kui inimene või organisatsioon mõistab nende erinevusi ja saab valida oma vajadusele sobiva lahenduse, mitte siis, kui üks arhitektuur kuulutatakse ette ainsaks õigeks.

Kohalik tasand on ühtlasi koht, kus suur arhitektuur kohtub päris eluga. Riiklik piloot võib näidata, et süsteem on tehniliselt töökindel, kuid alles kasutus näitab, kas inimesed saavad sellest aru, kas lahendus aitab neil midagi paremini teha ning kas tehnoloogia kasvatab või vähendab nende enda tegutsemisvõimet. Kohalik kogemus võib omakorda anda riiklikule ja globaalsele tasandile teadmise, mida ei ole võimalik saada ainult arhitektuurijooniselt.

EFTI tarkvarasuund

Ühiskonna digitaristu ei ole EFTI jaoks ainult analüüsiteema. See käsitlus aitab määratleda ka instituudi praktilist tarkvarasuunda: uurida, arutleda, õpetada ja valikuliselt ehitada. Globaalsel tasandil tähendab see ICP ja laiema pilvearhitektuuri arengute mõtestamist ning tehnilise ja arhitektuurse selguse kasvatamist. Eesti tasandil tähendab see nende võimaluste kõrvutamist olemasoleva digiriigi, X-tee, identiteedi, küberturvalisuse ja AI-arenguga. Kohalikul tasandil tähendab see praktilist tarkvaraõpet, avalikke rakendusi ning koostööd koolide, omavalitsuste, ettevõtete, organisatsioonide ja kogukondadega.

EFTI eesmärk ei ole ette määrata üht valmis tulevikuarhitektuuri ega ise kõiki selle kihte opereerida. Instituudi väärtus saab olla nende tasandite ühendamises: tuua globaalne areng Eesti konteksti, siduda tehniline teadmine ühiskondliku vajadusega, kasvatada kohalikku pädevust ning ehitada valitud kohtades piisavalt, et ideid saaks päris maailmas kontrollida. Selle suuna esimesed konkreetsed kontseptsioonid on subnet.ee ja Tark Türi, kuid kumbki neist ei määratle kogu EFTI riiklikku ega kohalikku tegevusvälja.

subnet.ee — Eesti tasandi piloot

subnet.ee on EFTI esmane uurimis- ja piloodisuund Eesti tasandil, mitte valmis riiklik taristu.[16] Selle mõte on uurida, milline võiks olla Eestis paiknev ja kohalike osapoolte juhitud ICP pilvemootor, kuidas sellist keskkonda hallata ning milliste rakenduste jaoks annaks see olemasolevate lahenduste kõrval sisulise eelise.

Hea piloot ei peaks alustama võimalikult suure süsteemi ehitamisest. Mõistlikum on valida piisavalt oluline, kuid piiritletud ülesanne ning teha nähtavaks kogu süsteem: kes on osapooled, millised on nende õigused, kus paiknevad andmed, mida saab tehniliselt kontrollida, kuidas toimub liidestus olemasolevate infosüsteemidega ning kes vastutab tõrke korral. Sama katse võimaldab võrrelda kulusid, jõudlust, töökindlust ja halduskoormust tavapärase arhitektuuriga. Kui mõnes kasutusjuhus pilvemootori eelist ei ilmne, on ka see väärtuslik tulemus, sest järgmise valiku saab teha täpsema teadmise põhjal.

Eesti puhul on eriti huvitav uurida liidestust juba toimiva digiriigiga, mitte rajada selle kõrvale paralleelset maailma. X-tee saab jääda andmevahetuse kihiks seal, kus ta seda ülesannet hästi täidab, samal ajal kui ICP-põhine tarkvara võib täita ülesandeid, mille jaoks vajatakse teistsugust täitmise, oleku või sõltumatuse mudelit. Ka Eesti eID ja protokollitasandi identiteedi sidumine võib olla üks võimalik uurimissuund. subnet.ee on seega eelkõige katse selgitada, kus globaalne pilveprotokoll, kohalik taristu ja Eesti olemasolev digiarhitektuur päriselt kokku saavad.

Tark Türi — kohaliku tasandi katse

Tark Türi on EFTI üks võimalik kohaliku tasandi tarkvarasuund: digitaalne koostööruum, mis aitab siduda inimeste teadmised, arutelud, dokumendid ja algatused. Selle lähtekoht on konkreetne koht ja konkreetne vajadus. Ühes vallas teavad inimesed palju oma tänavatest, parkidest, koolidest ja igapäevastest probleemidest; omavalitsusel on dokumendid ja otsused, koolidel oma kogemused ning ettevõtetel ja ühendustel erinevad oskused. Suur osa sellest teadmisest on aga hajutatud vestlustesse, failidesse, sotsiaalmeediasse ja inimeste mällu.

Tark Türi mõte on aidata koondada ühe küsimuse ümber vajalik kontekst nii, et järgmine arutelu ei peaks alati nullist alustama. Näiteks koolitee, haljasala või kohaliku arenguküsimuse juurde võiksid koguneda elanike tähelepanekud, fotod, varasemad otsused, dokumendid ja ettepanekud. Nii hakkab lihtsalt postituste voo asemel ajapikku kujunema kogukonna mälu.

Siin avaneb ka ühisaru ehk kollektiivse digitaalse intelligentsi võimalus. Üks inimene tunneb kohalikku ajalugu, teine märkab igapäevast probleemi, kolmas oskab pakkuda lahendust ning neljas teab, kuidas seda ellu viia. Tehisaru võib aidata pikki arutelusid kokku võtta, seotud materjali leida, varasemaid otsuseid meenutada ja lahendamata küsimusi esile tuua. Selle roll ei ole kogukonna eest otsustada ega erinevaid seisukohti kunstlikult üheks sulatada, vaid aidata inimestel omaenda kollektiivset teadmist paremini märgata, mäletada ja kasutada.

Sellega seostub EFTI jaoks ka teadliku tarkvara mõiste. See ei tähenda tarkvara enda teadvust, vaid teadlikku suhtumist sellesse, milliseid suhteid ja käitumist loodud süsteem toetab. Kui paljud tänased platvormid on optimeeritud tähelepanu ja kasutusaja suurendamiseks, võib avaliku kohaliku tarkvara eesmärk olla arusaamise kasvatamine, olulise info leitavaks tegemine ja digitaalse suhtluse sidumine päris koostööga.

Türi kui kevadpealinn, aedlinn ja looduslähedane elukeskkond annab sellele ühe kohaliku kuju. Looduskesksus ei pea olema ainult visuaalne kujundus, vaid põhimõte: tehnoloogia võiks sobituda kohaliku elu ja inimese vajadustega, mitte vastupidi. Sama tarkvaraline mudel võib mõnes teises linnas, vallas, koolivõrgus või kogukonnas saada hoopis teistsuguse näo.

Tark Türi ei ole seega EFTI kohaliku tarkvarasuuna lõplik mudel ning subnet.ee ei ole EFTI Eesti tasandi ainus võimalik projekt. Nad on kaks esimest konkreetset viisi uurida sama suuremat küsimust eri mõõtkavades: milline taristu annab rohkem võimalusi ise otsustada ning milline tarkvara aitab seda võimekust päriselt kasutada?

Selline töö ei saa küpseda ühe instituudi sees. Selles kohtuvad pilvetaristu, küberturvalisus, avalik haldus, haridus, tarkvaraarendus, ettevõtlus ja kohaliku elu tundmine. EFTI soovib seetõttu teha avatud koostööd tehniliste, institutsionaalsete, hariduslike ja kohalike partneritega, kellel on huvi järgmise põlvkonna digitaristut mitte ainult kõrvalt jälgida, vaid koos uurida, katsetada ja vajaduse korral ka ehitada.

Tegutsemisvõimet kasvatav taristu

Ühiskonna digitaristu areneb siis, kui eri tasandid annavad üksteisele ausat tagasisidet. Globaalse tehnoloogia lubadust saab Eestis võrrelda küpse digiriigi tegelike nõuetega. Riiklik piloot saab näidata, millised garantiid peavad vastu ja millised küsimused jäävad lahti. Kohalik rakendus näitab omakorda midagi, mida puhas tehniline katse ei näita: kas inimesed saavad süsteemist aru, kas see aitab neil oma teadmisi paremini kasutada ning kas tehnoloogia kasvatab nende enda võimet midagi koos ära teha.

Liikumine ei käi ainult ülevalt alla. Kohalik vajadus võib anda tõuke uuele tarkvarale, tarkvara võib paljastada vajaduse teistsuguse infrastruktuuri järele ning ühe riigi katse võib omakorda aidata parandada globaalset protokolli. Selles mõttes ei ole globaalne, riiklik ja kohalik kolm korrust, vaid ühe süsteemi omavahel seotud mõõtkavad.

Eesti esimene digihüpe andis inimestele ja asutustele võimaluse digitaalses ruumis üksteist usaldusväärselt leida, suhelda ja andmeid vahetada. Järgmine areng võib laiendada sama usaldusruumi tarkvara enda tegevuseni, mitte kõike ühe uue lahenduse peale tõstes, vaid uurides täpselt, kus tugevam kontroll, turvalisus ja tõendatavus on vajalikud ning kuidas uus alus olemasolevaga kokku sobib. Samal ajal ei tohiks tehisaru kiire areng varjutada tõsiasja, et muutumas on ka arvutuslik ja tarkvaraline alus, mille peale järgmise põlvkonna teenuseid ehitame.

ICP on EFTI teadlikult valitud alus selle võimaluse uurimiseks. subnet.ee küsib, milline võiks olla selle üks Eesti tasandi taristuline kuju; Tark Türi küsib, millist väärtust võiks teadlikult loodud digitaalne keskkond anda kohalikule kogukonnale. Nende kõrval on sama oluline kasvatada inimesi ja organisatsioone, kes oskavad oma vajadusi ise mõista, tehnoloogilisi valikuid hinnata ning järjest enam ka süsteeme ise kujundada.

Ühiskonna digitaristu ei ole ainult see, mille peal meie süsteemid töötavad. Selle sügavam väärtus ilmneb siis, kui tehniline võimekus aitab inimestel ja institutsioonidel oma maailma paremini mõista ning annab neile rohkem võimalusi seda ise kujundada.

Viited

  1. 1. EFTI, „Krüptopilv: ICP kui pilveprotokoll ja Interneti järgmine tarkvaraalus”.
  2. 2. Riigi Infosüsteemi Amet, „Estonian experts develop cyber defence doctrine for the AI era”, 16.09.2026; RIA, „What to expect in cyberspace in 2026”.
  3. 3. Internet Computer, Internet Computer Protocol, Cloud Engines ja ICP Quick Start – Sovereign infrastructure. ja Cloud Engines
  4. 4. Pakistan Digital Authority, Pakistan Digital Authority and DFINITY Partner for Sovereign Cloud Infrastructure and AI Software Systems, 10.02.2026.
  5. 5. Pakistan Digital Authority, Working towards a sovereign digital backbone, 22.07.2026.
  6. 6. United Nations Development Programme, UNDP Partners with the DFINITY Foundation to Enhance Financial Inclusion of MSMEs, 03.07.2024.
  7. 7. UNDP / DFINITY Foundation, UNDP and DFINITY Foundation Collaborate on Exploring Sovereign Cloud Infrastructure and Decentralized AI Deployment for Public Good, 2026.
  8. 8. Swiss Subnet, Sovereign cloud infrastructure for the AI era.
  9. 9. Internet Computer Skills, Cloud Engine Canisters, uuendatud 21.09.2026.
  10. 10. Internet Computer Developer Docs, Security model.
  11. 11. Riigi Infosüsteemi Amet, Andmevahetuskiht X-tee.
  12. 12. Eesti.ai, Eesti.ai projektid, sh tehisaru arvutustaristu.
  13. 13. Eesti Vabariigi Valitsus, AI-agentide digitaalne identiteet, 17.06.2026 ja 24.09.2026. ja valitsuse kabinetinõupidamine, 24.09.2026
  14. 14. Riigi Infosüsteemi Amet, RIA strateegia 2026–2030 ning „RIA otsib riigi IT-peaarhitekti: digiriik vajab senisest tugevamat tervikvaadet”, 08.09.2026.
  15. 15. Internet Computer Developer Docs, Principals, Internet Identity ning Identity and access management.
  16. 16. EFTI, subnet.ee — Eesti suveräänse pilvetaristu pilootkontseptsioon.
  17. 17. TEHA Group koostöös Microsoftiga (2025), hinnanguline küberkuritegevuse aastane ülemaailmne kulu, 2018–2029. Avalik andmerida: Statista, „Annual cost of cybercrime worldwide 2018–2029“.
  18. 18. ENISA, Threat Landscape 2026, 30.09.2026.

Arutelu

Arutelu avaneb sisselogimisel. Ostu ei ole vaja.