Rahaloome, -süsteem ja inflatsioon lihtsas keeles
Sissejuhatus
Rahandus ja finantsmaailm tunduvad enamikele inimestele keerulised. Täis numbreid, graafikuid, eesmärke ja arvepidamist, millest justkui saavad aru ainult eksperdid. See loob tunde, et kõige targem on usaldada “neid, kes teavad” - investorid, pankurid, ministrid. Meile räägitakse majandusest läbi keeruliste arvutuste ja prognooside: intressimäärad, eelarved, SKP ja muud näitajad. Kõik see keerleb aga ühe keskse mõõdiku ümber – tarbijahinnaindeks ehk ametlik inflatsioon. Just selle põhjal räägitakse meile majanduse tervisest, seatakse eesmärke, arvutatakse erinevate instrumentide tootlust ja rakendatakse poliitikaid. Aga see on vaid kogu loo pinnavirvendus. Tarbijahinnaindeks ei ütle midagi selle kohta, kuidas raha ise tekib ja miks selle väärtus ajas väheneb. See on pigem sümptomite mõõtmine, mitte põhjuse kirjeldamine.

Raha tegelik loomine
Selleks, et mõista kõige olulisemat ei ole vaja keerukaid mudeleid, vaid tuleb vaadata kuidas tekib raha.
Keskpangad
- Keskpank loob ainuõiguslikult baasraha (M0): sularaha ja pankade reservid keskpangas.
- Seda tehakse riigivõlakirju ostes või pankadele laene andes.
- See raha liigub edasi läbi kommertspankade süsteemi.
Kommertspangad
Ent just kommerts- ehk tavapankades toimub midagi, mis ei ole küll saladus ent peaaegu täielikult ignoreeritud tõde. Just siin sünnib suurem osa rahast läbi krediidiloome. Kui pank väljastab laenu, ei võeta seda olemasolevate hoiuste arvelt. Vastupidi, laen loob uue hoiuse. Seda tehakse ühe raamatupidamiskande abil.
- Aktiva poolele: “Laenukohustus kliendi vastu” (panga nõue).
- Passiva poolele: “Hoius kliendi kontol” (panga kohustus kliendi ees). Klient saab seda uut raha kasutada ja see liigub süsteemis edasi nagu päris. Tehniliselt võime kirjeldada sellist raha kui “kontoraha” (ingl. k. “book money”, saksa k. “buchgeld”) võrreldes “baasrahaga” (ing. k.l “cash”, saksa k. “bargeld”). Neid saab eristada, ent praktikas on tegemist ikkagi ringluses oleva rahaga. Seepärast liiguvad laenude ja hoiuste mahud alati koos. Kui laenud kasvavad, kasvavad ka hoiused. Kui laene tagasi makstakse, siis need hoiused hävivad. Raha sünnib ja kaob krediidiloome kaudu.
Osareservi topeltšokk
Osareserviga majandamine tähendab, et pank peab klientide hoiustest ainult väikese osa – näiteks 10% – reservina alles hoidma. Ülejäänut võib välja laenata… See võiks juba tekitada tõsiseid küsimusi kogu lahenduse ülesehituses. Et kui paned panka 100€, võib pank sellest 90€ laenuks anda. See on suur võimendus ja risk. Kas pangad ikka peaksid sellist asja meie rahaga tegema? Aga reaalsus on veelgi intrigeerivam. Laen ei tule olemasolevast hoiusest, vaid pank loob selle uue rahana. Nii saab sama 100€ hoius olla reserv, mille najal võib tekkida hoopis 900€ uut laenuraha. Kokku on arvestuses 1000€ – sellest 100€ reservis ja 900€ laenudena loodud. Sama osareservi reegel, aga hoopis teise suurusjärguga. Ja see on normaalsus - finantsmaailm on üles pumbatud rahaga mida tegelikult ei ole ja sellega devalveeritud kogu rahasüsteem.
Seaduslik alus
- Riik annab pankadele tegevusloa ja seab neile raamid. Seadused, järelevalve (Eestis Finantsinspektsioon) ning hoiuste tagamise süsteem annavad ühiskondliku garantii, et pank võib tegutseda erilise õigusega, mida tavalised ettevõtted ei oma.
- Keskpank määrab mängureeglid: kui palju peab pangal olema omakapitali ja reserve, millised on intressimäärad ja kuidas toimub arveldamine. Nii hoitakse süsteem “tasakaalus” ja suunatakse seda vastavalt majanduse vajadustele.
- Pangad tegutsevad nende piiride sees. Nad otsustavad, kellele ja kui palju laenu anda, ning teenivad selle pealt intressi. Intress tähendab aga seda, et laenude tagasimaksmisega ei saa rahaloome tsükkel kunagi täielikult sulguda — süsteem vajab pidevalt uut raha ja uut võlga, et ka intressid oleks võimalik ära maksta.
Keskpankade enda sõna
Raha teke läbi krediidiloome ei ole “alternatiivne teooria”, vaid keskpankade endi kinnitus:
- Bank of England (2014): Money creation in the modern economy “Whenever a bank makes a loan, it simultaneously creates a matching deposit in the borrower’s bank account, thereby creating new money.”
- Deutche Bundesbank (2017): How money is created banks can create book money just by making an accounting entry: according to the Bundesbank's economists, "this refutes a popular misconception that banks act simply as intermediaries at the time of lending – ie that banks can only grant credit using funds placed with them previously as deposits by other customers"
- BIS ECONOMIC PAPERS N° 1- November 1979: CREDIT AND LIQUIDITY CREATION IN THE INTERNATIONAL BANKING SECTOR Esimene dokument oma sarjas, kus “keskpankade keskpank” Bank for International Settlements (BIS) kirjeldas selgelt, kuidas rahvusvahelised pangad loovad krediidi kaudu raha ja likviidsust, mitte ei vahenda ainult hoiuseid. See teeb sellest ühe varasema ja mõjukama ametliku kinnituse tänapäevase rahasüsteemi loogikale.
- Richard Werner – Princes of the Yen Werner oli üks esimesi, kes akadeemiliselt ja empiiriliselt näitas Jaapani finantssüsteemi näitel, kuidas krediidiloome toimub, kuidas pangad loovad raha “õhust” ning kuidas keskpank seda protsessi suunab. “Banks do not lend out deposits, they create deposits by granting credit. This credit creation is the source of most of the money supply.” Meie igapäevaelus kasutatav raha on valdavalt laenuraha, mille kommertspangad loovad uute laenude andmisel. Väiksem osa on baasraha – sularaha ja keskpanga loodud reservid. Need kaks koos moodustavadki kogu rahapakkumise (M2), aga nende olemus on täiesti erinev.
See võib kõlada imelikult ja uskumatult. Enamik inimesi (k.a. pangatöötajaid) arvavad siiani, et pank laenab edasi kellegi hoiuseid. Tegelikult on vastupidi: laen loob hoiuse. See teeb raskeks
panga bilansist järelduste loomise. Meile tundub justkui, et laenud võiksid tuleneda hoiustest ja olla seeläbi tasakaalus aga ei teadvusta, et hoiused ongi tegelikult enamjaolt laenud!
Näiline hind vs raha pakkumine
Ametlikult öeldakse meile, et inflatsioon tähendab hindade tõusu. Tarbijahinnaindeks ongi see mõõdik, mille järgi poliitikud ja keskpangad otsuseid teevad. Kui hinnad tõusevad 2–3% aastas, peetakse seda “normaalseks” ja “terve majanduse” märgiks. Aga algselt tähendas inflatsioon hoopis midagi muud. Sõna “inflatsioon” kasutati siis, kui raha hulka paisutati — kui ringlusesse lasti rohkem valuutat, kui see oli varem kaetud. Hinnatõus ei olnud definitsioon, vaid tagajärg. See muutus pole juhus. Kui inflatsioon tähendab vaid hindade tõusu, saab seda mõõta piiratud ostukorviga ja esitada näiliselt kontrollitavana. Raha hulga paisumist aga on ebamugavam poliitiliselt tunnistada. Nii nihkus kogu mõiste fookus — rahast hindadele. Tegelik inflatsioon on rahapakkumise kasv, ehk raha enda väärtuse kahanemine. Ja see on hoopis teisel skaalal: meil Eestis ligikaudu 7–10% aastas, vahel rohkemgi. See tähendab, et raha põleb kiiremini, kui meile öeldakse.

Kas sellel on vahet?
Loomulikult. Vahe on suur. Lahkheli tekib juba juurtasandil. Kui usud ametlikku 2% inflatsiooni, siis tundub, et panga hoiuse 3% intress või pensionifondi 5% tootlus on hea. Aga kui raha hulk kasvab tegelikult 7–10%, siis oleme süsteemi-üleselt miinuses. Raha väärtus väheneb kiiremini, kui tootlus kasvab. See muudab kogu arusaama säästmisest, investeerimisest ja pensionist. Ajapikku hävitab ta generatsioonide vara ja suurendab ebavõrdsust. Kõige rohkem kannatavad “korralikud” - need kes säästavad ja väldivad laenusid. See puudutab ka riigipoliitikat. Kui valitsus räägib “vastutustundlikust eelarvest”, aga samal ajal paisutab raha hulka läbi keskpanga ja kommertspankade, on tegelik pilt moonutatud. Maksutõusud, pensionisüsteem ja riigivõlg on kõik ehitatud arusaamale, et inflatsioon on see, mida tarbijahinnaindeks näitab. Kui alus on vale, siis on kogu arutelu nihkes. Kõige olulisem tasand on inimeste teadvus - haridus. Oleme harjunud mõtlema, et hindade tõus on paratamatu. Tegelikult ei ole. See on süsteemi tagajärg, mitte loodusseadus. Raha kui meie töö ja energia ekvivalent ei peaks lekkima. See ongi näiline vs tegelik inflatsioon: mitte hinnatõus poes, vaid see, kui kiiresti meie raha väärtus tegelikult ära kaob. Kui sellest teadlikuks saada, siis muutub kogu pilt. Ja see ei ole enam majanduslik detail, vaid alus, mille najal püsib kogu poliitika, maksusüsteem ja meie ühine tulevik. Palju räägitakse investeerimisest ja finantsvabadusest - finantsgurud, konverentsid ja igasugused kursused tekitavad mulje nagu investeerimine on äge ja vajalik. Ent samal ajal tuleb ka teadvustada, et enamus investoreid kaotavad raha. Ellujäämine turgudel on tõsine töö ja kurb, kui lisaks tavaelule on vaja ka sellega tegeleda, et säilitada oma väljateenitud raha väärtus. Lisaks sellele, et turud ja inforuum on äärmiselt manipuleeritud, on veel üks oluline teadvustama väljakutse. Vaatleme seda läbi oma kohaliku finantsturu.

OMX Baltic 10 indeks koondab 10 kõige aktiivsemalt kaubeldavat ja likviidsemat aktsiat Balti börsil. Selle hinnaindeksi kasv viimase kümne aastaga on peaaegu 2- kordne. Arvestades ka dividendidega, mis investeeritakse kohe tagasi aktsiasse, on tootlus peaaegu 3-kordne. Päris hea, jah?

Kuid balti suuremate ja paremate aktsiate tootlus ei ole enam nii muljetavaldav, kui arvestada, et viimase kümnendiga on rahahulk Eestis kasvanud 2.5 korda (aastas keskmiselt 9.5%). 20 aastaga on rahahulk kasvanud 6.6 korda (9.8% aastas). See tähendab, et parimate firmade tootlus on enamvähem nullis võrreldes raha väärtuse kadumisega. Järgnev graafik näitab, kust need laenud kõik tulevad.

Praeguses rahandussüsteemis ja ühiskonna normis on seega “majanduskasv = võlakasv”. Sellisel juhul on meie praegune edu otseselt tuleviku arvelt. Kas me ikka tahame olla Euroopa kiiremini kasvavate riikide hulgas?
Keinsistlik raamistik — kuidas see kõik normaalne on?
Kui esimest korda mõista, et pangad loovad raha laene andes ja et majanduse kasv tähendab tegelikult võlakasvu, tundub see absurdsena. Kuidas saab selline asi olla seaduslik ja miks seda peetakse normaalsuseks? Vastus peitub majandusteooria loos. Klassikaline majandusteooria (18.–19. sajand, Adam Smith, David Ricardo) uskus turu eneseregulatsiooni. Kui tekkis kriis, pidi turg end ise tasakaalu viima: hinnad langevad, vähemefektiivsed ettevõtted kaovad ja lõpuks taastub uus tasakaal. See on loogika, mis elab edasi ka Austria koolkonnas – usk turu loomulikku korrastavasse jõusse ja piiratud rahasse. Raha on kui elav organism loomulike tsüklitega mis peegeldavad inimkonda ja hetke olukorda. John Maynard Keynes kirjutas oma peamised ideed aga hoopis teises ajastus – 1930. aastate suure depressiooni ajal, kui töötus oli massiline ja turg ei taastunud. Klassikaline “oota ja turg
paraneb” ei toiminud piisavalt kiiresti. Keynes järeldas, et probleem ei pruugi olla pakkumises, vaid nõudluses: kui kõik hakkavad säästma ja kulutused kaovad, jääb majandus seisma. Tema lahendus oli, et riik peab vajadusel sekkuma – rohkem kulutama, laenama, looma nõudlust. See oli oma ajas veenev, isegi päästev idee. Poliitiliselt ei olnud keeruline seda rahvale maha müüa. Keynes ei pooldanud igavest trükkimist, vaid kriisiaegset tuge. Aga kui 1971 katkestati seos raha ja kulla vahel, muutus tema raamistik ideaalseks õigustuseks uuele fiatraha-ajastule: nüüd polnud piiranguid ja raha sai paisutada vastavalt vajadusele. Sellest sai majanduse “uus normaalsus”. Akadeemias domineerib endiselt keinsistlik mõttelaad, kus keskpanga trükkimine, riigivõla kasv ja pankade krediidiloome on loomulikud tööriistad. Nii tundubki rahapakkumise paisutamine mitte probleem, vaid paratamatus ja isegi lahendus.
Fiat — raha riigi käsul
Sõna fiat tuleb ladina keelest ja tähendab: “saagu”, “nii olgu”. See väljendab käsu või otsuse jõudu. Just nii toimibki fiat-raha: selle väärtus tuleneb riigi ja seaduse ütlusest, et “see on raha”.
Kui kullale annab väärtuse metall ise ja selle kaevandamine: füüsiline nappus, mida loodus piirab; ja näiteks Bitcoinile annab väärtuse matemaatika ja energiapõhine hajutatud kaevandus: digitaalne nappus, mida piirab kood; siis fiat-rahale annab väärtuse ühine usk ja seaduslik kohustus seda aktsepteerida. Tänapäeva euro, dollar ja teised suuremad valuutad on kõik fiat — raha, mis eksisteerib, sest me lepime kokku, et ta eksisteerib.
Kuidas me siia jõudsime?
Raha ajalugu on pikk ja kirev — ulatudes vahetuskaubast, merekarpidest, lihvitud kividest ja metallrahadest kuni erinevate impeeriumide maksusüsteemideni. Sellel kõigel on oma roll inimühiskonna kujunemises. Siin alustame aga viimaste sajanditega, sest just siis sündis tänapäevane panganduse ja rahanduse loogika: raha kui lubadus, osaline reserv, ja lõpuks täielik fiat-süsteem.
Kullaajastu
Alguses tähendas raha päriselt kulda või hõbedat. Turvalisuse ja mugavuse ajendil tekkisid pankurid ja kullassepad, kes hoidsid väärismetalli ning andsid selle vastu hoiutõendeid (IOU - I owe you). Need tõendid muutusid kiiresti populaarsemaks kui kulla tassimine — neid sai kasutada kaupade ostmiseks ja võlgade tasumiseks.
Siit sündis esimene “raha vahendamise” loogika: inimesed ei tulnud oma kulda iga päev tagasi nõudma, vaid kasutasid paberit tõendina. See oli lihtsam ja paratamatu. Vahendajad märkasid seda, et enamus kuld lihtsalt istub seifis ja valdav enamus eelistab kasutada “paberikulda” kuna see on praktiline; ja seega hakkasid vahendajad andma välja rohkem kviitungeid, kui neil kulda
tegelikult varus oli. See oli esimene samm krediidiloome poole: loodi rohkem lubadusi kui tegelikku katet. Oluline täpsustus: Kuld ise ei liikunud enam, liikusid lubadused kullale. Raha muutus varast ligipääsuks varale — ja sealt edasi usuks ligipääsule.
Briti nael ja kullaga tagatud maailm
18.–19. sajandil kujunes Suurbritanniast globaalne impeerium ning Briti naelsterlingist sai maailma juhtiv raha. Nael oli seotud kullaga ning Londoni pangandussüsteem kujunes rahvusvahelise kaubanduse keskuseks. Paljud teised valuutad olid kas otseselt kullaga seotud või kaudselt seotud läbi naela.
Seda perioodi esitletakse sageli kui “kullastandardi kuldaega”. Tegelikkuses oli ka see süsteem vahendatud ja tsentraliseeritud: kuld oli koondunud pankade ja riiklike varahoidlate kätte ning igapäevases majanduses ringlev raha oli juba ammu paber ja arveldus. See tähendab: isegi “kullaga tagatud maailm” ei toiminud otsese kullarahana, vaid hierarhilise ligipääsusüsteemina, kus vähestel oli reaalne kontroll ja enamikul lubadus.
20. sajand — osaline reserv ja maailmasõjad
19.–20. sajandi jooksul kehtestati osaline reserv: pangad pidid hoidma vaid osa kullast reservis. Ülejäänu sai laenudena välja anda. See süsteem kehtis seni, kuni tekkisid kriisid ja sõjad. Maailmasõdade ajal trükiti raha massiliselt juurde, et sõjamasinat rahastada, ja kullaga seotus murenes. See on oluline kõrvalmärkus – tänapäeva massilised sõjad on võimalikud ainult rahatrüki tõttu. See on ka põhjus, miks olla kirglik rahasüsteemide huviline. See ei ole lihtsalt “finantsteema”, vaid märgiliste tagajärgedega inimkonna temaatika, ja seetõttu oluline teadlikule inimesele. Siin muutus ka lõplikult selgeks üks asi: kullaga seotud raha ei ole kriisiajal hoitav. Kui riigi eksistents on kaalul, murdub alati lubadus.
Bretton Woods ja dollari kullatagatis
- aastal lepiti Bretton Woodsi konverentsil kokku uues maailmakorras: USA dollar seoti kullaga (1 oz = 35 USD) ja kõik teised valuutad seoti dollariga. USA-st sai maailma reservvaluuta hoidja, sest neil oli suurim kulla varu.
Tegelikult oli see juba teise astme kullastandard: enamik riike ei omanud enam otsest suhet kullaga, vaid usaldas USA lubadust. Kuld oli koondunud ühte keskmesse ning maailm kasutas selle keskme poolt väljastatud tõendeid.
Nixoni šokk — „ajutine“ lahendus, mis jäi püsima
- aastal katkestas USA president Richard Nixon dollari seotuse kullaga. Põhjus oli tagataustal lihtne: USA oli Vietnami sõja ja sotsiaalprogrammide tõttu tohutult kulutanud ning kulda enam ei jätkunud, et katta kõiki välismaalaste nõudeid dollarite vastu. Paljud riigid, eriti Prantsusmaa, olid hakanud dollareid reaalselt kullaks vahetama (tragikoomiliselt saadeti 1965. aastal sõjalaev New Yorki kulla järele) ning kulla varud hakkasid otsa saama. Kõrvalmärkusena on huvitav näha sarnast käitumist tänapäeval, kui Itaalia nõuab oma kulda enda kätte. Nixon põhjendas avalikkusele, et see on “ajutine meede, et kaitsta dollarit spekulantide eest”. Rahvale esitati seda justkui hädavajalikku kaitsesammu, et stabiliseerida olukorda. Tegelikult tähendas see aga kulla ja dollari lõplikku lahutamist ning täieliku fiat-ajastu algust globaalselt. Ja nagu sageli “ajutiste meetmete” puhul, jäi seegi püsima.
Keskpank ja Föderaalreserv
Ajaloo suuremas kontekstis on vajalik mõista ka keskpankade erilist positsiooni. Need ei ole tavalised turuosalised ega ka valitsuse otsehallatavad asutused. Nende ülesanne on juhtida rahapoliitikat: reguleerida intressimäärasid, hallata rahapakkumist ja tagada finantssüsteemi toimimine.
Iga süsteem on veidi erinev: Euroopas juhib keskpanka üleliiduline Euroopa Keskpank, Hiinas on keskpank partei kontrolli all, USA-s aga tegutseb Föderaalreserv formaalselt sõltumatu organina. Rahvusvahelisel tasandil koordineerib keskpankade tegevust Bank for International Settlements Šveitsis. Kõige võimsam keskpank on Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv (FED), sest USA dollar on maailma reservvaluuta. FED loodi 1913. aastal pärast salajast kohtumist Jekylli saarel, kus väike ring poliitikuid ja pankureid pani paika uue süsteemi reeglid. FED on eriline hübriid: selle liikmespankadeks on suurimad kommertspangad, juhatuse nimetab poliitika, kuid rahvas seda ei vali. FED on kaitstud seadustega, USA sõjalise jõu ja globaalsete lepingutega. Kriitikud, nagu G. Edward Griffin raamatus The Creature from Jekyll Island, on nimetanud FED-i süsteemiks, kus kollektiivne raha sünnib võlana, intressikasum koguneb väheste kätte ja risk jagatakse kõigi vahel. See on institutsioon, mida rahvas ei vali ja mille üle puudub otsene demokraatlik kontroll, kuigi selle otsused mõjutavad kogu maailma majandust. Keskpankade ümber tiirlev küsimus ongi, kuidas on see normaalne, et väikese seltskonna käes on majanduse juhtimishoovad?
Viimane faas — FIAT raha haihtumine
Täna oleme tsükliliselt süsteemi viimases faasis: raha ei ole seotud ei kulla, hõbeda ega ühegi füüsilise piiranguga. See põhineb usul, võlal ja pideval laienemisel. Kui majanduskasv aeglustub, peab raha juurde looma. Kui kriis süveneb, tuleb raha juurde luua. See on süsteem, mis ei saa enam peatada ja mis on lõhkemise faasil. Samas kerkib üha sagedamini väide, et “lahendus on minna tagasi kullale”, sest kuld on “5000 aastat töötanud”. Tegelikult ei ole kuld kunagi töötanud süsteemselt globaalse rahana ilma tsentraliseerimise ja vahendamiseta, mille tõttu on see alati tsentraliseeritud, mille järel side raha ja kulla vahel hägustatud, kuniks lõpuks täielikult eemaldatud. Seega ei ole “tagasi kullale” liikumine edasiminek, vaid tagasipöördumine juba läbi käidud mittetöötavasse tsüklisse, mille lõpp on teada. Kuld ei ole disainitud kaasaegse, globaalse ühiskonna rahaks. Kuld ei ole suveräänne/ vabaduse raha, vaid väärismetall.
Eesti lugu selles kontekstis
Eesti ajalugu peegeldab laiemat liikumist, aga väikeriigi kontekstis olid sammud eriti järsud:
-
1920.–30. aastatel oli meil oma kullaga tagatud kroon. Inflatsioon oli madal, sest raha seoti füüsilise varaga.
-
Nõukogude ajal ei olnud Eestil oma raha, vaid rubla, mis oli poliitilise kontrolli vahend. Rahareformid (1947 ja 1961) olid valuuta ja ühtlasi inimeste säästude puhastamised. See jättis eestlastele sügava kogemuse, et raha väärtus võib muutuda üleöö.
-
- aasta rahareformi järel kogesime hüperinflatsiooni. Hinnad tõusid 1992. aastal üle 1000%. See näitas, kui habras on raha usaldus ilma reaalse katteta.
-
Valuutakogu süsteem (kroon seotud Saksa margaga) tõi inflatsiooni alla ja lõi stabiilsuse. 90ndate keskpaigaks oli inflatsioon juba alla 30% ja langes hiljem ühekohaliseks.
-
- aastast euroalaga seotud ja hiljem euro kasutuselevõtuga kaotasime iseseisva rahapoliitika. Rahvale kommunikeeritud inflatsioon (tarbijahinnaindeks) on püsinud enamasti 2–4% vahemikus, kuid tegelik rahapakkumise kasv (M2) on olnud palju kiirem — ligikaudu 7–10% aastas.
Raha kulg kokkuvõtvalt
-
Algul on raha = kuld/ hõbe.
-
Siis raha = lubadus kullale, mis võimaldab võtta vaheltkasu
-
Seetõttu raha = osaliselt kaetud lubadus.
-
Pärast 1971 = puhas fiat, ainult keskpankade ja kommertspankade lubadus.
-
Eestis = oma kuldkroon → iseseisvuse kaotus → taas oma kroon (hüperinflatsioon ja stabiliseerimine) → euro ja ühtne fiat-süsteem.
-
Nüüd on raha = võlg, ja seda ülemaailmselt.
Tuleviku teed
Rahasüsteem ei jää paigale. Juba praegu on välja kujunemas mitu võimalikku uut rada. Oleks kasulik mõista erinevaid suundasid ja samal ajal teadvustada erinevust ülesehituses. Vastasel juhul võib olemasolev uppuv laev uute loosungite saatel teid põhja viia.
1. Keskpanga digivaluuta (CBDC)
Euroopas on ehitamisel digieuro, Hiinas juba käigus digitaalne jüaan. Erinevused kontrollis: Euroopas “sõltumatu” keskpank, Hiinas otsene riigi kontroll. Mõlemal juhul on tegu fiat’iga — keskselt juhitud, inflatsiooniline alusraha. Kokku uurivad või ehitavad globaalselt 137 riiki ja valuutaühingut keskpanga digivaluutat.

2. Stablecoin
Need on uued digitaalsed rahad, mis on seotud näiteks USA dollariga. Innovatsioon on selles, et neid saab kiiresti, odavalt ja lihtsalt kanda üle maailma, justkui krüptoraha. Aga sisu jääb samaks: tegemist on endiselt FIAT’iga. Stablecoin ei murenda vana süsteemi, vaid pigem tugevdab seda. Ta loob uue nõudluse alusvaluutale (nt dollar - usd stablecoin on tagatud ehk ostab USA riigivõlga) ja võimaldab selle eluiga pikendada — isegi olukorras, kus usaldus oleks muidu murenemas.
3. Bitcoin
Esimene reaalne tehniline alternatiivne raha. Hajutatud, piiratud pakkumisega (21 miljonit, iga bitcoin sisaldab 100 miljonit väiksemat ühikut, satoshit), ei sõltu ühestki riigist ega keskpangast. Bitcoin pakub täiesti uut suveräänset ja globaalset alusraha loogikat: raha, mis ei põhine võlal, kesksel kontrollil ja mida ei saa juurde luua, isegi kui tahaks.
Mida see kõik meile tähendab?
Süsteem töötab nii, nagu ta töötab. Seda pole mõtet eitada ega dramatiseerida ega ka rünnata osalisi - võlapõhine raha kukub kokku ilma selle kõigeta. Küll aga saame vältida üha valusamaid tagajärgi, valmistudes juba praegu ette liikumist uutele alustele. Individuaalselt tähendab see, et peaksime teadvustama: ametlik inflatsioon ei peegelda tegelikku raha väärtuse vähenemist. Kui hindame oma säästmist ja investeeringuid, peame arvestama rahapakkumise kasvuga. Näiteks kuld peegeldab ja neutraliseerib viimase 20 aasta jooksul hästi Eestis toimunud rahapakkumise suurenemist.

Ent kuld pole disainitud globaalne alusraha, vaid kasulik - lausa maagiline element - mida me hoiame sunniviisiliselt ja harjumuspäraselt peidus varakambrites.
Kollektiivselt tähendab see, et seisame valiku ees: millist rahasüsteemi me endale loome? Milline on uue maailma raha, arvestades kogu meie minevikku ja praegusi arenguid?
Lõppsõna
Raha on inimeste töö/ energia talletaja ja vahendaja. Kui see toimib õiglaselt, aitab ta meie koostööd ja loovust võimendada. Aga kui raha pidevalt lekib — kui tema väärtus väheneb ja ta teenib vaid väheste huve — siis muutub ta meid kõiki kurnavaks jõuks. Sõltumatu ja aus raha oleks vahend, mis teenib kõigi huve. Praegu see nii ei ole. Aga see teadmine ei ole põhjus paanikaks. Vastupidi — see on põhjus selguseks. See, mida oled siin lugenud, ei ole erialaõpik ega “ekspertide saladus”. See on algõpe kõigile, mitte üliõpe vähestele. Raha mõistmine ei ole keerukus, vaid lihtsus. See on samm harituse ja selgema silmaringi poole.
Mis edasi?
Kuidas me tahame oma energiat talletada ja suunata? Mis raha võimaldab meil teha vahetut
koostööd? Kuidas me saame tagada, et raha on sõltumatu ja aus? Kuidas luua süsteem, mis ei leki energiat väheste taskusse, vaid toetab meid kõiki? Need on küsimused, mille üle tasub mõelda nii individuaalselt kui kollektiivselt. Ja ehk just sellest arutelust sünnib tee, mis viib meid ausama ja helgema tuleviku rahani.


